Urve Uusberg
Raplamaa muusikaõpetajate ainesektsioon on olnud aastakümneid kord aktiivsemate, kord tagasihoidlikumate väljunditega.
Algatused, mis tänaseni on kestnud, said impulsi kaheksakümnendate lõpuaastatel, olulisem neist on lastekooride festival, mis saab teoks laulupidude vahelistel aastatel, et hoida see kooriliik aktiivsena (omal ajal oli koole, kus lastekoorid pandi kokku ainult laulupeoeelsetel aastatel). Korraldus roteerub ja festivali on peetud kõigis paikades, kus tegutseb ka lastekoor. Aastal 2020 on oodata koore neljandat korda Raplasse, seekord Vesiroosi kooli.
Laulupidude hooaeg on suuresti sisustatud laulupeo ettevalmistusega. Sektsiooni koosolekul tegime sotsiomeetrilise uuringu järgmistele küsimustele:
Rahulolu iseendaga selle protsessi jooksul. Skaala oli 10-palline. Õpetajad hindasid kõik ennast teise poolde, ehk siis madalaim oli vahest 6,5 ja kõrgeim 8-9 p. Reflekteeriti, mis enda meelest maksimumist puudu jäi, kuid valdav oli rahulolu tehtud tööga.
Rahulolu kogu protsessiga, mis hõlmas eelproovide tööd laulupeo dirigentide poolt, koolide suhtumist ja võimalusi, ka meie enda sektsiooni algatatud eelproovi jmt. Rahulolu oli väga kõrge, toodi esile, et laulupeo dirigentide käitumine oli heatahtlik ja proovide õhustik meeldiv, maakonna kuraator on abivalmis ja mõistev. Koolide suhtumine oli küllaltki erinev, kuid kogumina toetav.
Rahulolu repertuaariga. Lastekooride repertuaar pälvis ülikõrge rahulolu (tahan kasutada võimalust ja öelda, et minu hinnangul oli aastakümnete parim lastekooride repertuaar), samuti mudilaste kava. Erakordselt töömahukas oli segakooride laulude selgeks õpetamine – kooli noortekoorid on valdavalt uue koosseisuga igal sügisel ja juubelikava oli valitud/kirjutatud A-taseme kooridele ja C-koorid pidid need selgeks saama (kujund pärineb Maiu Linnamägilt).
Ajakirjanduses on mitmeid artikleid ilmunud laulupeo repertuaari teemadel, kinnitan, et on keerukad laulud. Kui see kõik mööda saab, on ununenud need ükshaaval koridorinurgas harjutamised ja alles jääb rõõm. Loodetavasti kestab see ja toob sügisel lapsed ja noored kooriproovi enesestmõistetava kergusega.
Tulemused. Loomulikult ei olnud keegi 100% rahul, sest paljugi ei sõltunud dirigendist – laste väsimus, loosiõnn, haigused jmt. Kuid kes peole pääsu välja laulsid, said tulemusega ka rahule jääda. Elav diskussioon tekkis Jaanus Kanni (EMÕL-i esimees) algatatud küsimuse ümber, kas üldse panna punkte ettelaulmistel. Oldi erinevat meelt, argumente esitati mõlemale lahendusele. Diskussiooni käigus jõudsime variandini lävend. Võiks määrata lävendi, nt 6 p või 8 p või 3 p, kes selle üle laulab, pääseb peole ja kes jääb alla, ei pääse, mis seal ikka nii teravaks ajada.
Pingelisem oli mudilaskooride pääs – mina sattusin kuulama ka kahte välja jäänud koori ja minu hinnangul laulsid nad väga kenasti, lihtsalt sõel oli seatud erinevatel põhjustel selline, et jäädi mõne punkti kaugusele peole pääsust.
Kuidas see mõjub neile lastele, kes nõudliku repertuaari omandamise nimel olid teinud päris suure töö, kohe päris suure, sõltub nüüd õpetajast. Kas tal on küpsust jätta valu enda kanda ja luua lastele õnnestumise tunne ja leiutada esinemisi, kus tehtud töö saab väärilise tunnustuse. See pole lihtne, aga hoidmaks lapsi laulu juures on see ainuvõimalik.
Kuna olime külalised selles majas, oli võimalus kuulata Anu Nigesenilt Kohila mõisakooli lugu ja aluspõhimõtteid. Klassid on eraldi tüdrukutele ja poistele ja selline süsteem peaks aitama paremini kohaneda. Kool on kasvanud ja üha enam lapsevanemaid leiab selle kooli üles. Koolil on samad alusväärtused, mis Vanalinna Hariduskolleegiumil ja neid saab lugeda kodulehelt. Peamine on hoolivus ja heatahtlikkus. Hilisemas ringkäigus sai näha kogu maja, mis on kellegi omandis ja temast sõltub palju, kuidas maja renoveeritakse. Hetkeseis on küllaltki askeetlik ja soovime omanikule jätkuvat entusiasmi selle kooli edenemisel. Palju on oma kätega tehtud õpetajate poolt. Valitseb väga kõrge ühtekuuluvustunne, tehakse ka koostööd kogukonnaga (nt Kohila gümnaasiumi, Tohisoo muusikakooli ja Heli-stuudioga).
Muusika on ülimalt hinnatud ja toimuvad mitmed tunnid, sh solfedžo pilliõppijatele. Inglise keele õppes on kasutusel metoodika, mis võimaldab lastel omandada võõrkeelt sujuvalt ja arvestades lapse aju plastilisust, ka väga efektiivselt. Siinkohal ütlen tänu Margit Kolgile, kes meid vastu võttis ja lasi meil olla meeldivas keskkonnas (II korrus on renoveeritud stiilselt ja väga heas korras)
Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse liige Ester Pomerants tutvustas e-koolikotti ja muid digitaalseid õppevahendeid. Muusikaõpetajate hulgas valitses huvi ja mitmed olid n-ö kodus selles digimaailmas ja kindlasti annaks kasutada midagi sellest e-koolikotist.
EMÕL-i esimees Jaanus Kann pajatas, kuidas ta tunneb Raplamaaga seoses head tunnet, et kultuuriotsused on õiged olnud (oli viiteid meie maakonnast pärit muusikute tuntusele jmt). Ta tutvustas EMÕL-i lähemaid plaane ja peatus lähemalt muusikaõpetuse aineolümpiaadil. Meie õpetajad, kes kogu aeg on osalenud (Eha Meidla, Kulla Aavik, Lea Karjane, Aime Mäesalu jt), tõid esile plussid ja miinused. Minu rõõmuks oli plusse väga mitmeid, sekka ka murekohti. Kuna selle aineolümpiaadiga seotud ettevalmistused on väga mahukad nii õpilasele kui ka õpetajale – teooria, essee, noodist laulmine ja omalooming -, on viimastel aegadel ajapuudusel loobumisi just õpilaste poolt. Üllatusena oli avaldus, et muusikaõpetuse parimaid ainetundjaid ei kutsuta maakondlikule parimate ainetundjate vastuvõtule. See oli küll jahmatav. Kes siis neid välja sõelub? Kool, ülalpoolne otsustajate ring? Tuleb asja uurida.
Meie lugupeetud muusikaõpetajad Heldi Tagel ja Elve Ruus said Eesti Muusikaõpetajate Liidu tänukirja, mille andis üle liidu esimees.
Meie sektsiooni poolt esitati Riho Pätsi preemiale Kohila gümnaasiumi õpetaja Aime Mäesalu, kes viib koos Merve Augiga laulupeole 4 koolikollektiivi: mudilased, poisid, lapsed ja noored. Ta juhendab ka mitmeid andekaid ansambleid ja kooslusi.
