Siim Jõgis
Tänavu lõpetab Vesiroosi koolis üheksanda klassi Donetskist pärit tütarlaps, kes pidi oma kodukohast põgenema sõja tõttu. Mariia Panchenko (15) asus õppima Vesiroosi kooli kaheksandas klassis 2017. aasta sügisel. Toona ei osanud ta veel eesti keelt rääkida. Nüüd, vähem kui kaks aastat hiljem, on ta omandanud eesti keele sedavõrd hästi, et oli valmis ajalehele intervjuud andma.
Mariia tuli koos oma ema ja noorema vennaga Ukrainast Eestisse kaks aastat tagasi. Kui Donbassis puhkes 2014. aastal sõda, elas ta Donetski linnas. Sõja eest põgenes ta perega lääne poole, Kiievi lähistele. Eestisse kolis perekond seetõttu, et siin elab Mariia vanaema. Nüüd soovib tütarlaps siduda oma tuleviku Eestiga. Sügisel jätkab ta õpinguid Rapla gümnaasiumis, kus plaanib omandada keskhariduse.
Raplamaa Sõnumid kohtus Mariiaga Vesiroosi koolis, kui aktiivne eksamiperiood oli läbi. Kõige rohkem avaldas tema puhul muljet see, kui puhtalt ta eesti keelt rääkis. Eriti arvestades, et kaks aastat tagasi polnud ta selle keelega õieti veel kokkugi puutunud.
Mariia, sa lõpetad parajasti põhikooli. Mis ainetes sa eksamid tegid?
Eesti keeles, inglise keeles ja matemaatikas. Ma arvan, et kõik läks hästi, sest eesti keeles sain nelja, matemaatikas viie ja inglise keeles ka nelja.
Kui kaua sa oled Eestis olnud?
Kaks aastat, aga väiksena käisin siin rohkem, sest mu vanaema elab siin.
Kus sa Ukrainas üles kasvasid?
Donetskis. Seal kasvasin üles ja alustasin kooliteed. Enne Eestisse tulemist elasin veel Mirgorodi linnas. See on väike linn Poltava juures, Kiievi lähedal. Seal elasin kolm aastat.
Kui sa 2017. aastal Eestisse tulid, kas siis kohe Raplasse?
Jah, sest mu vanaema elab siin. Tulin Eestisse koos ema ja vennaga.
Kas sa oskasid eesti keelt juba siis?
Ei, üldse mitte. Oskasin öelda ainult tere ja kuidas läheb. Aga koolimaja avaldas mulle kohe muljet. See on väga ilus.
Kui raske oli uue keskkonnaga kohaneda?
Liiga keeruline see ei olnud. Siin koolis on tore direktor Jaan Reimund, kes juba 1. septembril kutsus meid kooli ja tutvustas kõike.
Kas sulle meeldib siin koolis?
Väga meeldib.
Kuidas oli Ukrainas koolis käia?
Seal ei olnud liiga head koolid. Õpetajad olid pigem kurjad. Hoopis teisiti kui Eestis. Siin on õpetajad lõbusad ja kõik on tore.
Kui lihtne oli sinu jaoks Eestis uusi sõpru leida?
Väga lihtne ei ole. Minu sõbrad on Tallinnas. Üks sõbranna elab seal ja vahel käin temaga jalutamas.
Kui palju sa uudiste vahendusel seda jälgid, mis Ukrainas toimub?
Jälgin küll. Sõbrad on ka Ukrainas ja vahel räägin nendega, et kuidas seal läheb ja mis toimub.
Oled vahepeal veel Ukrainas käinud?
Jah, aasta aega tagasi käisin Donetskis.
Mis su soovid ja plaanid on? Tahad minna tagasi Ukrainasse või jääda Eestisse?
Ukrainasse ma tõenäoliselt tagasi minna ei taha, aga Eestisse tahaksin küll jääda, sest siin mulle meeldib. Eesti on ilus maa.
Mida sulle meeldib teha vabal ajal?
Vabal ajal käin ujumas ja laulmas. Ujumas käin Valtu spordimajas ja laulmas siinsamas koolis.
Mis on põhilised erinevused, mida sa saaksid välja tuua Eesti ja Ukraina vahel?
Keeruline küsimus. Linn on muidugi teistmoodi. Kui te käite Ukrainas mõnes väikses linnas, siis te ei näe selliseid asju, nagu Eestis on. Siin on väga ilus. Toit on ka väga erinev. Eestis on terve aasta jooksul olemas maasikad, õunad ja banaanid. Väga paljud asjad on siin terve aasta jooksul olemas, mida Ukrainas ei ole.
Sa lõpetad nüüd põhikooli. Mida sa edasi teed?
Lähen keskkooli Rapla gümnaasiumis. See on kindel, sain juba sinna sisse.
Kas see oligi sinu esimene eelistus?
Jah, seda ma soovisin.
Aga Tallinnasse?
Ei, seda ma ei tahtnud. Iga päev sinna sõita oleks liiga väsitav. Mulle meeldib Raplas.
Kui sa elasid veel Ukrainas, kas sa siis kohapeal sõda nägid?
Ainult ühe korra. Kui sõda sai alguse, siis ma olin Donetskis ainult kaks päeva. Minu kool asus täpselt linnavalitsuse juures. Seal toimusid miitingud ja kokkusaamised. Ma nägin, kuidas sõdurid sõitsid ringi ja tulistasid. Nägin sellist pilti esimest korda oma elus ja ma kartsin.
Sõda algas 2014. aastal, kui kaua sa siis veel Ukrainas olid?
Kolm aastat. Pärast sõja algust elasin Kiievis ja siis Mirgorodis. Pärast seda tulime Eestisse vanaema juurde, kes oli siin elanud juba viiskümmend aastat.