Ülle Rämo, arendus- ja projektijuht
Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis on lõppemas Erasmus+ programmist toetust saanud projekt „Ametialane areng läbi Erasmus+ õpirände“, mille eesmärk on aidata kaasa õpetajate ametialasele arengule kogemuste vahetamise kaudu, tõsta õpilaste erialast professionaalsust ja pakkuda ka erivajadusega õppijaile võimalust erialaseks praktikaks välisriigis, et arendada silmaringi ning iseseisva toimetuleku ja suhtlemise oskust.
Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist osales viimasel õppeaastal välisriigis praktikal kokku 14 õpilast ja 8 töötajat. Kahe ehitusviimistluse eriala õpilase ja saatja-kutseõpetaja praktika toimus Lätis Jelgava tehnikakoolis. Kaks sepa eriala ja kaks mööblirestauraatori eriala õpilast osalesid erialasel praktikal Lätis Riia kunsti- ja meediakoolis. Veel kahel sepa eriala õpilasel oli võimalus viibida praktikal Saksamaal Peter Brunneri sepatööga tegelevas pereettevõttes, kus käisid stažeerimas ka kaks meie sepa eriala õpetajat.
Kahe mööblirestauraatori ja kahe koka eriala õpilase praktika toimus Itaalias ja kaks autoosakonna õpilast osalesid erialasel praktikal autoremondiga tegelevates ettevõtetes Saksamaal.
Arendusjuhi ja ettevõtluse õpetaja enesetäiendamine leidis aset Poolas ning kolmel töötajal oli võimalik töövarjuna stažeerida Hispaanias.
Praktika tähendab perioodi, mille praktikant veedab välisriigis saatva ja vastuvõtva asutuse eelneva koostöökokkuleppe alusel kombineeritult õppides ja töötades. Praktika toimub ettevõttes või sarnases organisatsioonis; kutseõppeasutuses või muus sobivas organisatsioonis.
Itaalias praktikal osalenud mööblirestauraator Ly on oma kogemustest kirjutanud järgmiselt: „Ei jõudnud ära oodata, millal praktikale saab, kui selgus, et kohaks on Itaalia. Hiljem selgus, et mitte lihtsalt Itaalia, vaid Sitsiilias asuv Parco Museo Jalari. Imeline võimalus ühendada töö ja võimsad vaated loodusele.
Barcellona, kus asusime, on Itaalia vaesemaid piirkondi. Praktikal me iga päev üles mägedesse parki ei käinud, kuna seadmetega sisustatud töökoda asus all äärelinnas. Küll aga, kui midagi valmis sai, vahetasime ekspositsioone ja asendasime juba valmis esemetega. Kuna meie juhendaja ise oli rauatööle spetsialiseerunud, saime väga hea koolituse, kuidas vanarauaga ringi käia. Puhastada, värskendada, konserveerida. Happega puhastada vaskesemeid. Metalli taastamise osa meie kooliprogrammis ei ole, seega oli igati äge, et seda juurde õppida sai. Eks on meilgi nii tünne kui ka vanaaegseid tööriistu ning anumaid.
Juhendaja oli rahvuselt argentiinlane. Mitte üks hommik hilinemist polnud ja kohvipaus oli täpselt 5 minutit. Valdas perfektselt inglise keelt ja väga laia silmaringiga. Tegelikult töötanud enne Jalari Parki hoopis turisminduses Hispaanias ja siis vanematele appi tulnud Sitsiiliasse. Tema suhtumine tööohutusse oli muljetavaldav. Iga uue tegeluse puhul tehti kõigepealt selgeks, kuidas mingi asjaga ringi käia ja ennast hoida ja mis kaitsevahendeid kasutada. Samas oli ka tore, et puitesemete puhul oli tema omakorda varmas õppima, kuidas ja mida teha. Koos käisime just restaureerimisele spetsialiseerunud poekeses asju ostmas.
Ooh ja need hinnad igasugustele õlidele, vahadele, puidunikerdustele, liivapaberitele. Poole odavamad kui meil siin.
Inimestel ei ole kiire. Poes on täiesti tavaline, et kassapidaja ja klient räägivad maha pikad jutud. Seda eriti väikestes perepoodides. Alguses oli see pisut võõrastav ja siis hakkasin ka ise mõtlema. Aga kuhu mul kiire on? Naudi hetke ja rõõmusta koos poepidajaga. Ja see oli täiesti võimalik ka itaalia keelt oskamata.
Siesta – minu jaoks siiani täiesti arusaamatu paus keset päeva. Kohapeal elades aga hakkad saama aru selle pausi vajadusest ja harjud päris ruttu ära, lõpuks naudid ja lähed õhtupoole jälle rõõmsalt tööle.
Ilma autot rentimata on keeruline pääseda väikestesse armsatesse mägiküladesse, kuna piirkonnas praktiliselt puudub ühiskondlik transport. Isegi nii suurde muuseum-parki nagu Jalari ei sõida ühtegi bussi. Sellest nädalast sai viimane võetud, kui auto oli olemas. Meeliülendav oli jalgsimatk mägedesse, mille kokk Kerliga ette võtsime. Fotod metsikutest gladioolidest ja muudest taimedest ning puu otsast korjatud hapu apelsin, mis maitses nagu maailma parim asi, jäävad seda vahvat puhkepäeva meenutama väga kauaks.“
Välispraktika on suureks toeks nii õpitava kutse omandamisel kui ka isikliku arengu edendamisel. Võimalus saada turvatud erialane töökogemus välismaal toob ka rohkem noori kutseõppeasutustesse ja parandab nende hilisemaid karjääriväljavaateid.
Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool tänab kõiki tublisid osalejaid, projekti meeskonda ja partnereid, kes projekti õnnestumisele kaasa aitasid.
