Mari Tammar
Kuivõrd seekord on fookuses fotograafia, annab see mulle ettekäände haarata hea kolleegi Siim Solmani objektiivist kinni ja küsida, mida tema pildistades oluliseks peab ja kaamera taga mõtleb. Olgugi et teda on püütud meelitada ka suurte meediaväljaannete koosseisu, on ta truuks jäänud Raplamaa Sõnumitele, kus ta on töötanud fotograafina viimased 10 aastat.
Hard Rock Laagris. Foto: Siim Solman
Mis sinu jaoks on üldse fotograafia?
Fotograafia on minu arvates ennekõike hetke tabamine. Fotograaf peaks suutma leida igast olukorrast üles need hetked, mis annavad seda situatsiooni kõige täpsemini edasi. Öeldakse, et heas fotos on 80% juhus ja 20% tehnilised teadmised ehk oluline on just see õige hetk ära näha. Kui sa rahulikult jälgid ja keskendud, siis kipuvad need juhused sind paremini ka õnnistama. Seega on fotograafia selline rahulikult hetkede otsimise kunst.
Mis teeb sinu jaoks fotost hea foto?
Ma arvan, et valdav osa fotograafe vastaksid üheselt, et see on valgus. On selline kuldne lause, et fotograafia on valgusega joonistamine. Ka vähene või puudulik valgus on valgus. Saab teha ka väga hämarates tingimustes väga ägedaid pilte.
Teine suur asi, mis tohutult muudab pilti, on pildistamisnurk. Väga igavaid asju annab väga ägedaks pildistada, kui panna fotoaparaat päris maa ligi ja alt pildistada või siis pildistada diagonaalis nurga alt või ronida kõrgemale ja pildistada ülevalt alla. Kõige igavam on see nn pulli silma kõrgus ehk kui inimene pildistab püsti seistes otse enda näo kõrguselt. Mingites olukordades on ka see õigustatud, kui hetk on vaja kiiresti jäädvustada, aga vahel ma olen ise mõnda enda pilti vaadates mõelnud, et oleks võinud astuda ikka kaks sammu vasakule või paremale.
Mida sulle meeldib kõige enam pildistada?
Üldiselt mulle meeldib pildistada kontserte. Seal valgus meeletult mängib. Ühel hetkel on sul kottpime, teisel hetkel lausvalge, siis viskab valgust külje pealt, siis ülevalt ja alt ja on üldjuhul ka värviline. Just väljakutse teeb selle minu jaoks ägedaks. Tuleb vaeva näha ja selle valgusega tegeleda. Üks minu kirg on kahtlemata ka hüljatud hooned.
Suhteliselt hea meelega pildistan ka sporti. Spordis on emotsioon ja spordiga kaasneb inimlik pingutus. Kui sa suudad selle kuidagi jäädvustada, siis ongi äge. Kümme aastat olen ma korvpalli pildistanud. Kui lähen väljaku äärde koos teiste fotograafidega, kuulen tihtipeale, et sellel ajal, kui mina teen kolm pilti, on teine vend teinud 40-50 pilti. Ma juba näen korvpallis seda hetke, mis on pildistamist väärt. Kui sa oled seda nii palju teinud, siis hakkad tajuma asju teistmoodi ja sa näed neid hetki, mis on fotoka katiku kulutamist väärt. Pigem keskendun nendele hetkedele.
Oma tööga seoses pead ju ka palju inimesi pildistama.
Kui ma tulin ajalehetoimetusse fotograafiks, oli minu jaoks kõige suurem peavalu pildistada inimest. See tundus kuidagi väga vastutusrikas. Aga aastatega on läinud nii, et isikufotod on vaat et ühed mu lemmikud. Üldiselt on pressifotograafia dokumenteeriv ja sa ei tohi liiga loominguliseks minna, pead jäädvustama asju nii, nagu nad on, aga persoonifoto on see koht, kus saab olla täielikult loov.
Kui vähegi võimalik, püüan inimest pildistades ikka inimese olemust välja tuua. Kui ta on näiteks autoremondilukksepp, proovin teda tema keskkonnas pildistada, et anda seda hõngu edasi, aga alati pole see võimalik. Kuna ajalehetöös ei ole kunagi aega liiga palju, lähen persoonifotot tegema nii, et lasen ennast pildistamise paigal üllatada. Püüan teha minimaalse ajaga maksimaalse pildi, võtta, mis konkreetsest paigast võtta annab. Seni, kuni ajakirjanik räägib inimesega, teen mina vaikselt luuret ja mingi koha leiab alati, kus saab korraliku pildi tehtud.
Lähtun sellest, et püüan pilti vaadates mõelda, kas see inimene on sellega rahul. Püüan teha pildi nii, et ma julgeks sellele inimesele pärast tänaval vastu tulla. Enamasti on õnnestunud ka.
