Vivika Veski
Milline maakond kuulutab Eestis esimesena välja kliimakriisi? Madis Vasser Eesti Rohelisest Liikumisest leiab, et Eestis on praegu käimas selline maavõistlus.
„Raplamaa inimestele soovitan kohalikud kliimastreigid käima panna, see on väga hea meeldetuletus sellest, kuidas oma elukeskkonna eest seismine käib,” ütleb Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert ja juhatuse liige Madis Vasser.
Kui keskkonnaministeerium ja Euroopa Komisjon korraldasid suve alguses Telliskivi loomelinnakus kliimapäeva, oli Madis Vasser üks neist, kes nii-öelda peo ära rikkus. Sõnavõtjad – Eesti president Kersti Kaljulaid, Euroopa Liidu esindajad – ütlesid ju julged asju. Olid kriitilised ja enesekriitilised, EL-i esindajad lubasid Eestile julgete keskkonnaotsuste eest raha. President diagnoosis planeedi haiguse „inimeseks”, kutsus üle vaatama roheenergeetikute plaani ja investeerima tulevikku, mitte mineviku kinnihoidmisse.
„Arvestades sellega, et praegune riikide ambitsioonitus on garanteerimas meile praegusest vähemalt kolm kraadi soojema maailma, kas ei oleks võimalik emissioonide vähendamise tähtaega ettepoole tuua 2050. aastast?” küsis Madis Vasser presidendilt. Ta viitas oma küsimuses nüüdseks üldteada tõdemusele, et praegused Pariisi leppe lubadused ei taga meile mitte poolteist ega kaks kraadi soojema maailma, vaid pigem heal juhul kolm kraadi soojema. Ja sedagi vaid siis, kui kõik riigid oma lubadusi täidavad.
„Ikka saab, kui tehnoloogia areneb kiiremini,” vastas Kaljulaid Vasserile.
See vastus tekitas Madis Vasseri peas kolm jätkuküsimust. Aga kui tehnoloogia ei arene kiiremini? Ja mis tehnoloogiast me üldse räägime? Ja kes seda täpsemalt arendab?
Vasser selgitab jätkuküsimuste tagamaad. Kui tehnoloogia ei arene kiiremini? „Innovatsiooniga on see häda, et väga palju asju on juba leiutatud ja tänapäeval uuringutesse panustamine järjest kulukam ja väiksema tulemiga. Nagu ütlevad Stanfordi teadlased: uusi ideid on üha raskem leida. Ehk siis ükskõik kui palju raha ja ajusid mingi probleemi pihta visata, see ei pruugi maagiliselt laheneda. Küll aga võivad selguda probleemid, mis tõmbavad hoogu hoopis maha,” tõdeb ta.1
Muinasjutt või töötav tehnoloogia?
Seega, mis tehnoloogiast me üldse räägime? „President ilmselt ei mõelnud puude istutamist. Pigem süsiniku kinnipüüdmist, elektriautosid, supertuulikuid jms. Ühesõnaga on palju optimismi tehnoloogiate osas, mis teoreetiliselt on võimalikud, aga praktiliselt pole ennast veel tõestada suutnud ja moraalselt on kahtlased. Isegi kui me suudaks kõik õhku lastava süsihappegaasi hoopis kokku koguda ja maa alla suruda, siis tekib oht, et kui see kaev lekib, siis ei tahaks keegi selle läheduses olla.
Elektriautod on nunnud, aga metall nende tegemiseks, haruldased muldmetallid akude jaoks ja kogu teedevõrgustik oma teeäärte mürgitamisega on vähem nunnud. Tuulikud ja päikesepaneelid annavad elektrit, aga ei asenda mitte kunagi fossiilkütuseid samaväärsena. Mitte kunagi. Füüsikaliselt ei mängi välja. Kui me just iga vaba pinna peale mingit generaatorit ei topi,” arutleb Vasser.
Kolmas jätkuküsimus – kes seda imetehnoloogiat ikkagi täpsemalt arendab? „Kindlasti mitte Eesti teadlased, kellele teadusrahastusega just jälle keskmist sõrme näidati. Kui loota, et turg paneb ise asjad paika, siis võib targu hakata maailmalõpupunkrite poole vaatama – kasumi vähenemine ei tule kõne allagi,” muutub Vasser sarkastiliseks.
Ta pakub välja, milline olnuks hea vastus presidendilt: „Jah, muidugi saab aastaarvu lähemale tuua ja peabki tooma, sest Eesti peab näitama eeskuju kui üks väheseid riike, kes ei panusta oma püsimajäämist muinasjututehnoloogiate peale. Me teeme seda, mida me teame, et töötab – me istutame metsa, piirame meeletuid lageraieid, taastame ökosüsteeme, kärbime ületarbimist, lõpetame toiduraiskamise, panustame tugevalt ühistransporti.”2
Survestada kõigi võimalustega
Madis Vasser leiab, et kui valitsus on teovõimetu, tuleb survestada kõikide võimalustega, mis laual (või laua all) olemas on. Radikaalsetele poliitilistele ideedele on igal juhul vaja tekitada ühiskondlik toetus taha, muidu ei lähe ka kõige valgustatuma poliitiku jutt läbi.
Mida saaks iga inimene teha kliima ja üldse keskkonna heaks? Vasser ütleb, et muidugi oleneb see inimesest ja tema oskustest, võimalustest ja pühendumusest, kuid ära võiks unustada selle, et ainult isiklik pingutus muudab maailma.
„Järeltulevatel põlvedel on suva, kas sa sorteerisid prügi 100 protsenti õigesti. Järeltulevatel põlvedel on suva, kas sa ostsid poest ainult eetilist banaani. Neid huvitab see, miks sa lasid rahulikult pealt vaadates mingitel jobudel Eestimaa ära mürgitada ja iseendale mürki sisse sööta. Lahendused peavad olema süsteemsed, mitte langema üksikisiku õlgadele,” kinnitab ta.
Esimese asjana võiks Vasseri hinnangul igaüks enda jaoks mõelda välja lävendi, millest alates tema arvates on keskkonnaga asi ikka piisavalt kehvasti, et ennast liigutama hakata. Kui vähe looduslikke metsi peab Eestis selleks alles olema? Praegu on kaks protsenti. Äkki on see lävend ühe protsendi peal? Poole protsendi peal? Kui vähe lund ja kui palju vihma peab talvel sadama, et jõuaks kohale, et Eesti tagurlus on maailma kliimapoliitika laval maha parseldamas üht meie lipuvärvidest?
„Mul on korraga kurb ja hea meel olnud näha, et paljude jaoks hakkavad need limiidid kätte jõudma,” ütleb Vasser. „Linnas on selles mõttes mugav elada, et sa ei näe neid muutusi – betoon on väga pikalt lihtsalt betoon, vaikselt kasvuhoonegaase välja immitsedes, hoolimata keskkonnaolude degradeerumisest.”
Võitlus iseenese vastu
Kohalikest kliimastreikidest rääkides julgustab Madis Vasser, et neis osalemiseks või nende algatamiseks ei pea sugugi olema koolinoor. Liikumine Fridays for Future, kes kliimapäeval plakatitega maja ees seisis, koondab tõepoolest noori, kuid lisaks on maailmas tekkinud ka näiteks liikumised Parents / Teachers / Scientists for Future.
Madis Vasser näeb, et probleeme tuleb meil veel igatahes omajagu, kuna kasvule orienteeritud majandusmudel keeldub suremast, kuigi tema aeg on selgelt otsas. „Seega hakatakse varsti taas himustama näiteks kiire tuluallikana fosforiiti, juba räägitakse kohalikest tuumajaamadest ja küll see tselluloositehas ka uuesti ärkab. Turg on asjad nii paika pannud. Aga kui on piisavalt inimesi füüsiliselt ees, siis nendest üle ei sõida. Isegi kui seekordsed protestid fosforiidi osas tulevad oluliselt keerulisemad – võidelda ei tule mitte võõrvõimu, vaid sisuliselt iseenda vastu,” tõdeb Vasser.
Kõike kokku võttes leiab ta, et kui lahendustest rääkides ei räägita ka üldisest tarbimise vähendamisest, siis ei räägitagi tegelikult lahendustest, vaid „ärist nagu muiste”.
1. https://web.stanford.edu/~chadj/IdeaPF.pdf
2. Tõestatult töötavate lahenduste kirjelduse leiab näiteks siit https://www.theclimatemobilization.org/solution
