Rapla tervisekeskus ongi valmis, aga…

Täna, 14. augustil võime enam-vähem sajaprotsendilise kindlusega öelda, et Rapla tervisekeskuse uus hoone (haigla vana peahoone) on augusti lõpuks valmis. Elu on küll õpetanud, et ei ole mõtet enne kilgata, kui viimane kui asi on üle antud / vastu võetud / allkirjastatud, sest alati võib midagi ootamatut juhtuda, eriti siis, kui asjad näivad kindlamast kindlamad olevat. Loodame, et seekord midagi ootamatut ette ei tule ja hoone on uutele kasutajatele, perearstidele ning nende patsientidele septembri alguseks üle antud. Nii, ja nüüd on see aga-koht, mis pealkirjas kolme punktiga ära märgitud.
Võiks ju arvata, et laiem avalikkus ehk siis kogu see rahvas, kelle teenimiseks kõik need tööd ette on võetud, teab täna juba ka seda, mis edasi saab. Paraku on hulk küsimusi esialgu vastusteta.
Näiteks mis kuupäevast pannakse endises kohas perearstikeskuse uksed kinni ja tehakse uues kohas uuesti lahti?
Kas vana sulgemise ja uue avamise vahele jääb ka mingi kolimise aeg, mis oleks ju igati loogiline?
Kui jääb kolimise aeg, kes, kus, millal ja kuidas võtab vaevaks kuulata patsiente, kelle mured ei kannata pikalt edasilükkamist?
Mis saab praeguses perearstikeskuses tööpaiga leidnud silmaarstist?
Kas praeguses majas töötav hambaarst saab jätkata või peab lõpetama?
Ilmselt, tahaks loota, on vastused neile pärimistele teatud ringis olemas, ainult laiemale ringile ehk patsientidele pole esialgu veel vajalikuks peetud infot anda.
Aga kõigile küsimustele ei pruugi täna vastuseid veel ollagi. Näiteks sellele, mis saab Rapla maakonna ainukesest silmaarstist. Mõni kuu tagasi öeldi meile, kui seda küsisime, et see ei ole nüüd küll mingi probleem – peaks juhtuma, et praegune arst ei jätka, tuleb kohe keegi teine, Tallinn on ju silmaarste täis… Umbes nii, nagu oleks tegemist mingi kulmukaare koolutajaga, kelle pakutav teenus ei peagi kohapeal kättesaadav olema.
Umbes samasugune hoiak oli alles mõni aeg tagasi ka hambaarsti suhtes – igaüks peab oma probleemid ikka ise ära lahendama, vastati. Võib-olla peabki. Samas ei huvita võimalikke otsustajaid ja lahenduste pakkujaid või lahenduse pakkumisest keeldujaid, kui suur on näiteks dr Kase või dr Nahkuri patsientide nimekiri ja mida selles olevad inimesed asjast arvavad.
Asi ongi ju selles, et tegelikult ei huvitagi inimesed kedagi. Isegi siis mitte, kui nende tarvis midagi olulist rajatakse. Täidetakse ainult, nagu öeldud, vastuvõetud otsuseid ja välja käidud lubadusi – mida te veel tahate?
Paraku on inimene kummaline isend – talle meeldiks veel see ka, et temaga räägitakse, teda varakult informeeritakse, uuendustest teada antakse. Ikka selleks, et ta jõuaks valmistuda ja harjuda.