Helerin Väronen
Eelmisel neljapäeval, 8. augustil tunnustas Raplamaa Omavalitsuste Liit (ROL) Raplamaa kauneimaid koduaedasid. Teist aastat on see üritus olnud piknikuformaadis ja kohaks valitud üks kaunimatest kodudest. Sel aastal lubati ja lausa kästi tallata Linda ja Vello Kivimurru aias Sikeldi külas Välja talus.
Palvet, et vihma ei tuleks, võttis taevataat kuulda. Samuti oli justkui ekstra külaliste jaoks just sel päeval muidu väga tuulises paigas vaid kerge tuuleke. Õhtu taustaks tegid meeleolumuusikat Janne Suits ja Kristi Kool. Kuna piknikupaik asus Rapla vallas, sai tervituseks sõna Rapla vallavanem Meelis Mägi, kes ütles, et kaunite kodude loomist ei saa mõõta rahas, selle taga on inimeste enda töö, armastus ja tahe seda teha. Kokku olid omavalitsused esitanud kaheksa nominenti, kellest kolm esitati ROL-i kauni kodu komisjoni otsusega Eesti Vabariigi presidendile tunnustamiseks. Iga nominendi kohta luges ROL-i tegevjuht ja konkursi eestvedaja Silvi Ojamuru ette lühikese tutvustava teksti.
Linda ja Vello Kivimurd, Sikeldi küla, Välja
Kivimurdude kodu rabab külastajaid juba oma suurusega, koos pargialaga on krundi pindala ligikaudu hektar. Kodu rajamisega Sikeldisse alustasid Kivimurrud 2007. aastal. Varem elasid nad Mitšurinis (Valtu küla), kuid sealne karmi käega sovhoosidirektor pani neid tahtma rajada oma kodu mujale. Praeguses paigas olid Linda sõnul vanasti sovhoosi karjakoplid ja vanade hoonete varemed, mille asemel on nüüd tänapäevane elamu. Aia rajamisega alustati üheksa aastat tagasi ja selliste mõtetega, et kui teha, siis juba suurelt, nii et aias on suured kompaktsed istutusalad. Aianduslikku haridust Lindal ei ole, kuid taimi ta tunneb, kuna on agronoom. Ta on lilleseadekursustel käinud ja 25 aastat lillepoes töötanud.
Lahkelt oli ta nõus kõigile tänuürituse osalistele aiatuuri tegema. Kuid enne seda oli tal viktoriiniküsimus: kes on see, kes ta kurgid ära sööb. Isegi traatvõrgule on auk sisse näritud. Pakuti nii kitse, vesirotti, metssiga, peremees Vellot kui ka koera. Ükski neist pole õige. Kindel on see, et tegemist on kellegi karvasega, kes kõrvalolevaid arbuuse aga ei taha.
Veganloomi on Väljal teisigi. Perekoer on täiesti hull tomatite ja kurkide järele ning sööb hea meelega ka marju. Nüüd on ta küll õpetatud sööma vaid mahakukkunud marju.
Mingil veidral põhjusel võtsid kolm meest end Lindale sappa, kui juttu tuli viinamarjadest. Meestel oli vaja kindlasti teada ja näha, kuidas tal need kasvavad. Suur viinamarjade kasvuhoone avaldas tõesti muljet. Viljadest midagi teha ei jõua, kuna pidevalt käib neist tirtsuparv ehk lapselapsed üle.
Sõnadel on suur jõud ja vahel võib liigne uhkeldamine asja ära sõnuda. Linda tõi näite, kuidas tal Mitšurinis astilbed praktiliselt ei õitsenud, Sikeldis aga näitasid oma ilu kaheksa aastat. Kuni ta selle infoga uhkeldas. Selle peale võttis külm kaks korda taimed ära.
Linda lillepeenardes jääb silma, et koos on palju erinevaid taimi. See on tal teadlikult tehtud, et õieilu ühes peenras jätkuks kauemaks. Koos on taimed, mis õitsevad eri aegadel, kuid mille värvid on sarnased.
Maja ees asub ka pere nõupidamiste laud, millel keeratav keskosa ja ümber rasked puust toolid, et tuulega minema ei lendaks. Kivimurdude aed on eriline ka marjaaia poolest, kus kasvavad just metsamarjad – pohlad, mustikad, jõhvikad, metsmaasikad. Maja taga tõmbab aga pilku kilpkonnakujuline kivi ja väike veesilm.
Ulvi ja Aivar Pähklemäe, Rabivere küla, Raadiku
Komisjon tõi selle kodu puhul välja, kuidas looduslik keskkond on oskuslikult ära kasutatud ja loopealseid kadakaid on kenasti eksponeeritud. Need vanad jändrikud kadakad jäävad Raadikule sõites kohe esimese asjana silma, tekitades tunde, justkui oleks Saaremaale jõudnud. Sama tunne on ka teistel olnud. Aivar meenutas, kuidas üks majaehitusel abiks olnud sõber kadakate vahele joogise peaga magama oli jäänud ja ärgates sõnanud, et kõike muud ta mäletab, kuid praamisõitu küll mitte.
Kunagi oli Ulvi ja Aivari kodu asemel mets ja karjamaa, mis oli Aivari lapsepõlvepaik. Kui Pähklemäed 2005 endale sinna kodu hakkasid rajama, otsustati võimalikult palju metsa ümberringi alles jätta. Juurikad aga ei võimalda seniajani murutraktoriga niitmist, enamik kohti vajab trimmerdamist.
Kuigi kõrvaltvaatajale jätavad paljude taimeliikidega kiviktaimla, lillepeenrad ja tarbeaed väga hea mulje, ei ole pereema Ulvi praegu ise nii rahul. Suvi oli kuni praeguse hetkeni väga kuiv ja raske oli taimi elus hoida. Kuna tegemist on looalaga, on seal mulda vaid kuni paarkümmend sentimeetrit. Just kaks viimast aastat on nii Ulvi kui ka Aivari sõnul kuivade ilmade tõttu rasked olnud, tohutu aeg on kastmisele läinud.
Ulvi on hommikuinimene ja toimetab suvisel ajal varavalgest saadik väljas. Kord hommikul ei suutnud Aivar teda kuidagi leida. Lõpuks veevooliku järgi minnes leidis ta naise kastmast. Hommikuse aias tegutsemise kohta rääkis Ulvi veel, kuidas tal kunagi poeg oli arvanud, et rotid krabistavad hommikul kell kuus seina taga. Tegelikult toimetas Ulvi akna all aias.
Suuri plaane Ulvil ja Aivaril oma aiaga ei ole. Kuid seda tuleb ikka ette, et köögis istudes tekib mõte mingeid taimi ümber istutada. Vanemate lootus on, et kunagi võtab poeg majapidamise üle. Otsest taimehuvi pojal küll pole, kuid kive kiviktaimlasse on ta emal aidanud vedada küll. Võimalik, et aiapidamise pisik tabab hoopis mõnda lastelastest. Juba praegu on näha, kuidas üks neist sama agaralt nagu Ulvi kunagi oma vanaema sabas olles närtsinud lilleõisi kimpu seadis.
Palju on Ulvilt ja Aivarilt nende elutut terrassi vaadates küsitud, kus nende puhkenurk on. Mõlemad aga leiavad, et kodus tegelikult korralikult puhata ei saa, ikka leiad midagi, mida vaja teha ja sättida. Nii et vahel tuleb voolikud lihtsalt nurka visata ja kodunt natukene kaugemale saada.
Ulvi on aia loomisele lähenenud loovalt ja mänguliselt. Kiviktaimlani jõudis ta tänu sellele, et mullaga tuli palju kive maa seest välja ja need oli vaja kuhugi panna. Kaevu ümbrus, maja küljealune, roosipeenar – kõik on kividest oma osa saanud.
Ive ja Ain Vainu, Kaerepere, Tiigi maja
Vainude aias saab tõmmata paralleele Pähklemäede aiaga. Samamoodi on tegemist uue majaga, kus aed läheb üle metsaks ja kasutatud on palju kive. Võrreldes aga näiteks Kivimurdude aiaga, on aiapinda palju vähem. Aini sõnul ei ole see aga üldse halb, vanus tuleb ju aina peale ja suurt aeda ei jaksaks nad hooldada.
Kõige keerulisem kogu maja ja aia rajamise juures on olnud Aini sõnul metsalangetamine. Osa võimaste puude kände jäeti alles ja need on nüüd osa aiast. Majaehitusega alustati 2009. aastal ja aia rajamisega neli aastat tagasi. See on nüüd Ive sõnul esimene aasta, kus tal peenrad on enam-vähem taimi täis.
Kohe alguses jäävad Vainude aias silma puhtad peenraääred, mis on tehtud servategijaga. Maja taga aia ühes ääres on väike looduslik tiik, mille ääres käivad talvisel ajal kitsed (ja Vainude lapselapse sõnul elavad kollid). Ain rääkis, kuidas ta käib igal hommikul kitsi terrassil tervitamas ja loomad on sellega harjunud, ei karda enam.
Kõige pilkupüüdvam osa Vainude aias on maja taga asuv kividega vooderdatud veesilm ja isetehtud oja, mida toidab katuseräästast tulev vesi. Süsteem on pumba ja torudega ehitatud, nii et vesi käib pidevalt ringi. Ain rääkis oja rajamise kohta, et Ive hakkas seda tegema siis, kui tema tööl oli, nii et koju jõudes arvas ta esialgu, et metssead on neil aeda sonkimas käinud. Kivide kohta lisas ta, et kui normaalsed inimesed käivad rannas päevitamas, siis nemad käivad kive korjamas.
Oja on ka Vainude lapselapse lemmikkoht. Muud ei oleks õnneks vajagi kui jalgupidi vees solberdamist. Ka sünnipäevapeol oli lastekari üle oja mineval sillal veega mänginud, lastele rajatud majake oli täiesti unustatud.
Mingit plaani, kuidas oja ääristavat lillepeenart rajada, Ivel ei olnud, lihtsalt lõi labida maasse ja hakkas tegema. Kuid valmis peenar ja üldse kogu aed pani komisjoni liikmed lausa ahhetama, kuna kõik näeb välja nagu maastikuarhitekti tehtud. Mingit aianduslikku haridust Ivel aga ei ole. Tal lihtsalt on head silma, tahe julgeid lahendusi proovida ja oskus omavahel värve ja vorme sobitada.
Ka Vainude tarbeaed näeb väga korralik ja korrektne välja.
Maja ees asuvate elupuude kohta sõnas Ive, et esimesed said ostetud Maximast. Alguses olid need sorgus nagu rebasesabad, kuid niipea kui sai lausutud mõned ähvardavad sõnad äraviskamise kohta, hakkasid elupuud ilusti kasvama. Samamoodi mõjus mahavõtmise ähvardus ploomipuudele, mis kiiresti ja palju ploome hakkasid andma.
Kõiki kodusid ühendav teema oli veesilmad ja kivid, kuid iga kodu oli oma näo ja olemisega, sobides kokku just sealse pererahvaga. Selliste aedade külastus inspireerib ennastki tegema ja ka tavapärasest rohkem märkama ilusaid aedu ja kodusid.
*
Kaunima kodu nominentide iseloomustus
Rapla valla Atla küla Sillaotsa pererahva Signe ja Aarne Havamaa kodu kohta sõnati, et maja, kõrvalhooned, lilleaed ja puisniit on tehtud omanike enda soovide järgi, et kodu ja ümbrus korras oleks. Kõik lammutus- ja ehitustööd on Signe ja Aarne 20 maal elatud aasta jooksul teinud ise.
Leida ja Toivo Jõenurme kodu Rapla linnas Lepiku tn 7 kirjeldati kui liigirikast aeda, kus ilu ja tarbeaed on oskuslikult üheks tervikuks põimitud. Aias on mõnusad istumiskohad ja iga aastaaeg toob välja aia ilu.
Gertrud Padu ja Olev Nisumaa Härma maja kohta Märjamaal Paljasmaa külas sõnati, et see on koht, kus elu keeb. Palju on mõeldud ja tehtud noortele. Rajatud on ait jõutreeningute jaoks ja atraktsioone nii sportimiseks kui ka mängimiseks.
Margot ja Andres Adra on Kehtna vallas Kaereperes Väike-Kaldal rajanud koha, kus on maapinna reljeefi arvestades rajatud kaunis ja nauditav koduaed. Haljastuses on kasutatud arvukalt okaspuuvorme ning istumiskohad, terrassid ja grillmaja on otstarbekad ja hästi läbi mõeldud.
Eripreemia saanud Suure-Jaagu talu kohta, mille Märjamaa vallas Lokuta külas on rajanud Gerda ja Mati Terestal, sõnati, et komisjon tunnustab neid eriti selle töö eest, mida nad on teinud taluhoonete rekonstrueerimisel. Pikemalt saab Terestalide kodust lugeda tagakülje loost.
Kolm kodu, mis esitati presidendile tunnustamiseks, olid Ulvi ja Aivar Pähklemäe Raadiku maja Rabivere külas Kohila vallas, Ive ja Ain Vainu Tiigi maja Kaereperes Kehtna vallas ning piknikupaigaks olnud Linda ja Vello Kivimurru Välja maja Sikeldi külas Rapla vallas.
