Meil ei ole põhjust häbeneda

Vahel on niisugune tunne, nagu häbeneksime oma minevikku, täpsemalt nn lähiminevikku – läinud sajandi kaheksakümnendate aastate lõppu ja üheksakümnendaid aastaid. Me justkui ei tihka tunnistada, et Rahvarindel oli kaheksakümnendate aastate lõpus oluline roll. Isegi siis, kui Rahvarinde juhid ei teinud alati kõige õigemaid valikuid, ei saa seda laiendada kogu rahvaliikumisele. Tuhanded rahvarindelased koos tolleaegsete muinsuskaitse seltsi liikmete ning juba olemas olevate aktiivsete rohelistega olid need, kes sundisid Moskva esindajaid Eestis taganema, tõid 1988. aasta keskel välja rahvuslipud, valmistasid ette suveräänsusdeklaratsiooni, alustasid keeleseaduse väljatöötamist. Samuti oli hindamatu rahvarindelaste panus Moskvast korraldusi saanud interrinde korraldatud ja ühiskonna lõhestamisele suunatud streikide pidurdamisel. Kogu maailmale meist märku andnud Balti kett oli samuti Rahvarinde algatatud ja suures osas ka korraldatud. Ja kui Venemaa ning Eesti vahele loodi kontrolljoon, läksid esimestena sinna just rahvarindelased.
Aga jutt ei ole ainult Rahvarindest. Me oleme tänaseks unustanud ka kodanike komiteede liikumise. Need inimesed, kes 1989. aasta kevadel hakkasid ennastsalgavalt äärmiselt keerulistes oludes Eesti kodanikke ning nende järeltulijaid üles kirjutama, väärivad mäletamist. Tolleaegsed võimud talusid küll teatud piirini Rahvarinde aktiivi tegevust, kuid olid väga pikka aega kategooriliselt häälestatud kodanike komiteede vastu. Ometi said kodanikud registreeritud ja 1990. aasta alguses muutus reaalsuseks ka kodanike esindusorgani Eesti Kongressi valimine.
Tegelikult on üldse väär rääkida eraldi muinsuskaitse seltsidest, Rahvarindest, rohelisest liikumisest, kodanike komiteedest või Tarapita klubidest, kus valmistati ette tulevast Kaitseliitu. Väga paljud inimesed olid tol ajal seotud erinevate liikumistega – muinsuskaitsjad kuulusid Rahvarindesse, rahvarindelased osalesid kodanike komiteede liikumises, Tarapita klubides oli nii muinsuskaitsjaid, rahvarindelasi, rohelisi kui ka kodanikekomiteelasi. Rahvas tegutseski ühise asja nimel. Keegi ei löönud kokku sellele kulutatud tunde, kellelgi ei tulnud pähe küsida raha.
Aga loomulikult vaieldi. Kõik ei olnud kohe esimesest lausest peale üheselt mõistetav. Kuid tõsised lahkhelid hakkasid tekkima siiski alles siis, kui asuti võimu jagama. Võim on endas alati tüli seemneid peitnud. Kuid nüüd võiks sellele kõigele juba rahulikult vaadata. Balti keti 30. aastapäeva oleme kuidagimoodi ära tähistanud. Nüüd tuleks meenutada neid, kes võtsid enda õlgadele kodanike komiteede liikumise. Ja siis, detsembri alguses täitub 30 aastat esimestest vabadest valimistest. Muidugi võib selle üle arutleda, kui vabad need vabad valimised olid, kuid fakt on see, et just nende kaudu oli võimalik taastada omavalitsuslik kord Eestis.