Mari Tammar
2. septembri hommik. Tänavad on tühjad ja kõik tundub rahulik nagu Raplas ikka. Kui aga kell 6.50 keskväljakule jõuan, avaneb seal sootuks teistsugune vaatepilt. Suured prožektorid töötavad, neli kaamerat on üles seatud, kõrvaklappidega mehed sibavad ringi ning “Terevisiooni” saatejuhid Katrin Viirpalu ja Liisu Lass seisavad ootevalmilt Rapla keskväljakul. Iga minut on algamas “Terevisiooni” otsesaade, mis kooliaasta alguse puhul tehakse Raplast.
“Kolm minutit eetrini!” hüüab üle väljaku saate produtsent Rait Roland Veskemaa. Vahur Soonberg on juba klaveri taga ja Jaak Karp mängib poistega korvpalli. Päike kuldab kaunilt keskväljakut ja õhus on mõnus elevus.
„Üks minut eetrini!” hüüab produtsent ja natukese aja pärast: „Valmis. Läks!”
„Oo, kui kaunis on hommik…” laulab Kert Markus Valdek osavalt kaameraga flirtides, misjärel Katrin ja Liisu ütlevad kogu Eestimaale: „Tere hommikust!” Saatejuhid tutvustavad, mis teemad saates tulekul on ning seejärel algavad päeva esimesed uudised, mis lähevad eetrisse telemajast.
Samal ajal Raplas suunab produtsent saatejuhid plekist kõlatrummide juurde, kus läheb eetrisse järgmine episood. Kaameramehed vudivad uuele positsioonile, juhtmeid hoidev assistent truult kannul.
Selleks ajaks on Rapla gümnaasiumi direktori Sirje Kautsaare ja õpilasesinduse esimehe Markus-Aleks Trofimovi nägu juba puuderdatud ning neile sätitakse mikrofone külge. Sirje tunnistab, et ärkas öösel juba kell kolm üles ja enam und ei tulnud. „Ma ei tunne, et ma oleksin närvis, aga ju mu alateadvus on siis ootusärevuses,” arvab naine. Seejärel juhatatakse nad istuma. Saatejuht Katrin Viirpalu ja Sirje Kautsaar on tegelikult kursusekaaslased. Kaugelt on näha, kuidas nad enne intervjuud millegi üle naljatavad.
Äkitsi jookseb helimees Sirje juurde ja hakkab tema mikrofoni sättima. „30 sekundit eetrini!” hüüab produtsent. Sekundid kaovad, mees ikka kohmitseb. „20 sekundit eetrini!” hüüab produtsent. Lõpuks saab asi korda ja kaamera pilti jõuavad naeratavad näod, nagu midagi poleks juhtunud.
„Poole lause pealt tuli ikka närv sisse,” tunnistab pärast Markus-Aleks. Kui teen nalja, et see oli talle harjutus tulevaseks poliitiku karjääriks, ütleb Markus-Aleks, et poliitikuks ta kindlasti saada ei taha, vaid hoopis näitlejaks.
„Üldplaanis on mingi kott,” avastab üks kaamerameestest ja produtsent saadab ühe operaatoritest seda eemale tõstma. „See on see burgeriproua kott,” arutleb produtsent.
See n-ö burgeriproua on tegelikult Raplamaal tuntud kodukokk Reelika Kuusemäe, kes saates räägib toitudest, mida lapsed endale pärast kooli ise valmistada saavad. (Saates valminud burgerid söövad pärast saatemeeskonna liikmed ära.)
Saates laste hambaravist rääkinud staažikas hambaarst Marje Nahkur, kellel suvel täitus koguni 50 aastat Raplas hambaarstina töötamist, talle esitatud küsimustega päris rahule ei jäänud – teema tuumani polevat jõutud. Ka Jaak Karp arvab, et tema intervjuu väga hästi ei läinud. „Mul läks poole peal küsimus meelest ära,” ütleb mees naerdes. Ta mängis terve saate vältel oma õpilastega väljakul korvpalli.
Üks korvpallikooli õpilastest Markus Sadõhov räägib, et tal tuli ärgata juba hommikul 5.45. „Eks väike närv oli ikka sees, aga kaamera ees olen pidanud ka varem esinema,” kommenteerib poiss. Pärast saadet tuli neil minna koju riideid vahetama, et siis kooliaktusele jõuda.
Otse keskväljaku kõrval elav kunstnik Riin Pallon ütleb, et oli väga tore vaadata saadet kodu aknast ja televiisorist vaheldumisi. Ka koeraga jalutama tulnud Age Kipper ütleb, et saate tegemist kõrvalt jälgida on põnev.
Age koer sai aga eriliselt sooja tähelepanu osaliseks, kui saatejuht Katrin Viirpalu teda silitama tuli. „Tal on endal sama tõugu koer kodus ja eks ühised tõud ühendavad koeraomanikke,” kommenteerib Age.
Kui ajalehe lugejad laua taha istuvad ja lehed lauale asetavad, selgub äkitsi, et laud on täiesti märg ja nüüd ka ajalehed. See avastus paneb meeskonna kiiresti salvrättidega edasi ja tagasi jooksma, et enne eetrit laud kuivaks saaks. Eetri ajaks on aga kõik jälle korras nagu väikest äpardust poleks olnudki.
Kaamerate alt ära tulles ütleb vastne Vesiroosi kooli huvijuht Andres Sahkur, et ei mäleta midagi, mis ta seal rääkis. „Täielik blackout,” kommenteerib noormees.
Siis lähevad kaamerate ette aga väikesed Emma ja Anette, kelle jaoks on täna esimene koolipäev. Kui uurin pärast väikestelt õppuritelt, mis siis täna põnevam on, kas saate tegemine või kooli minek, arvavad nemad, et mõlemad on huvitavad, aga kooli minemine vist on ikka huvitavam, sest seal saab õppida.
Saate viimase intervjuu annab Maili Metssalu, kes räägib peagi toimuvast kultuurifestivalist „Särin”.
Kõik käib kaadri taga väga kiiresti ja sujuvalt. „Aitäh kõigile. Tehtud!” hüüab saateprodutsent lõpuks.
Hästi lõbusad inimesed olid
Haaran nööbist kinni saatejuht Katrin Viirpalul ja küsin, kuidas läks. „Väga hästi. Väga kiiresti lähevad alati sellised saated, mida õues teha. Hästi tore oli. Hästi lõbusad inimesed olid,” on Katrin positiivne. Kui küsin, mis stuudiost väljas saadete puhul kõige raskem on, ütleb Katrin, et midagi rasket ei olegi. „Pigem on see selline tore vahva isevärki erutus, sest sa oledki stuudiost väljas ja see on natuke teistmoodi,” ütleb saatejuht, kes pidi Raplasse sõitmiseks ärkama kell 4.34. Tavaliselt ärkab ta pisut pärast viit ja hommikusööki sööb pärast saadet.
„Me ei ole varem Raplas käinud ja tahtsime Tallinnast välja. See on piisavalt lühike maa, et jõuaks hommikul tulla,” selgitab Viirpalu, miks saadet tuldi Raplasse tegema. Esimese asjana seostub tema jaoks Raplaga Thea Paluoja, keda saatejuht hommikul ka sooja kallistusega tervitas. „Ta on nii tore ja ta teeb nii tänuväärset tööd. Tean, et need, kes on tema käe all õppinud, on temast vaimustuses,” räägib saatejuht tunnustavalt.
Saate üks toimetajatest Elisabeth Kungla ütleb, et Raplasse tulek oli spontaanne otsus ning suurt rolli mängis seejuures värske Rapla gümnaasium ja paljud teised toredad koolid, mis Raplas on. Saates esinejad valiti välja toimetusega üheskoos arutades, kes mida Rapla kohta teab. Kuna saade oli pühendatud algavale kooliaastale, sooviti mõistagi külla kutsuda koolide esindajaid ning ka pisikesi, kes esimest korda kooli lähevad. „Ka kultuurifestival „Särin” jäi meile silma, tundub väga tore festival. Kuna tegemist on ka noortele suunatud sündmusega, tundus see sobivat,” räägib toimetaja.
„Osa meie meeskonnast ärkas juba kell kaks öösel, nii et polnud mõtet magama minnagi. Mina ja saatejuhid alustasime oma teekonda viie ajal,” räägib Elisabeth ja selgitab, kuidas tavaline telemaja rutiin välja näeb: „Mina tõusen viie paiku. Kella kuueks olen telemajas. Siis on meil väike kohvijoomine ja vaikuse hetk ja siis on koosolek, kus räägime saate kiiresti üle.”
Pärast saadet koju magama minna aga ei saa, sest tuleb järgmise päeva saadet hakata ette valmistama. „Hommikuti on esimene asi uudisteportaalid läbi käia, et kontrollida, ega „riigipööret” pole toimunud. Kui olukord nõuab, kutsume ka varavalges saatesse uusi külalisi,” avab Elisabeth saate telgitaguseid. „Me oleme ikkagi hommikusaade, kust inimesed saavad teada, kas maailm on paigas või ei ole,” võtab Elisabeth “Terevisiooni” olemuse kokku.
Raplast eetrisse läinud päikesekuldne saade viis Eestimaa kodudesse igaljuhul rõõmsa teate, et maailm oli ka esimese koolipäeva hommikul paigas.
