Helerin Väronen
Eelmisel esmaspäeval, 16. oktoobril jõustus maaeluministeeriumi määrus, millega kihnu maalammas, põline tõug, kes meie aladel järjepidevalt enam kui 3000 aastat elanud, on kantud põllumajandusloomade ohustatud tõugude nimekirja. Käisime selle tähtsa uudise valguses külas ühel kihnu maalamba kasvatajal, Pirgu külas Mardi talus elaval Kristi Kauponenil.
Jõustunud määrusest rääkides on Kristi sõnul kõige olulisem see, et lõpuks, pärast 18-aastase töö tulemusi on kihnu maalamba kasvatajaid märgatud. Emotsionaalselt annab see neile, kes seni õhinapõhiselt on kihnukate aretusega tegelenud, väga palju tuge juurde.
Lammaste juurde minnes haaras Kristi kaasa ämbri teradega, et lammastele maiust pakkuda. Teel karjamaale rääkis Kristi, et Mardi tallu kolis ta perega aastal 2011 ja järgmisel aastal võttis omale maade hoolduse eesmärgil lambad. Palju puudu ei jäänud, et Kristi oleks lihtsalt maalambad võtnud, kuid enne otsuse langetamist uuris ta Kihnu Maalambakasvatajate Seltsilt, mis vahe kihnukal ja maalambal ikkagi on. Seltsist selgitati, et maalammaste omadused on küll sarnased, kuid nende sajandite pikkune põlvnemine ei ole niimoodi tõendatud nagu kihnulaste puhul. Tol aastal oli kihnukate pidajaid veel vähe. Täna on jõudluskontrolliga liitunud 33 karja.
Esialgu võttis Kristi omale neli kihnu maalammast, et anda oma panus selle tõu säilimisse. Samal aastal sai karja juurde võetud jäärapoiss Vigurdaja. Jäära valik ja vahetus on alati tihedas koostöös Kihnu Maalambakasvatajate Seltsiga, et tagada vastavale karjale parima valik. Nüüdseks on karjas 42 looma, neist 22 on sel aastal sündinud talled. Kristi sõnul on huvitav mõelda, et nüüd, seitse aastat hiljem on kihnukas reaalselt tunnustatud tõug (aastast 2016) ja saanud ka riiklikku ohustatute nimekirja.
Kihnukate suurus sai Kristil üheks kaalukeeleks nende kasuks. Ta tahtis lambaid, kellega saaks vajadusel ka üksi hakkama, suudaks näiteks udarat kontrollida ja pügada. Ennekõike kasutatakse kihnukat maastikuhooldajana, kuna talle sobib karjatamiseks ka selline võsa, millega lihalammas hakkama ei saa. Kui šaakaliprobleemi veel ei olnud, olid kihnukad ideaalsed loomad mereäärsetel aladel karjatamiseks. Nüüd on probleem läinud nii suureks, et üks kasvataja otsustas lammaste pidamise lõpetada pärast seda, kui šaakalid 60 looma suve jooksul tema karjast ära sõid.
Selleks, et kihnukas end ära tasuks, teeb suurem osa nende kasvatajaid midagi nende villast või pargivad nahkasid. Kristi käib Viljandis viltimas ja talle on tekkinud konkreetsed käsitööhuvilised, kes tahavad just kindlalt kihnu maalamba villa. Kihnu maalammaste villast saab mõnusat pehmet lõnga, hästi viltuvat villaloori ja kasukale head nahad.
Jutu vahepeale hõikas Kristi kõlavalt üle karjamaa: “Lambad!” ja lambad tulid, asudes hoogsalt kausside kallale, noppides teri ka laste pihkudest. Nunnumeeter oli hetkega laes ja heledat laste naeru .jagus lammaste “määää”-de vahele rohkelt.
Igal lambal selles karjas on nimi. Näiteks kaks noort talle on Videvik ja Võbelus. Nemad pärinevad Viivikese liinist, kes on Kristi jaoks eriline lammas, kuna oli esimene Mardi talus sündinud talleke. Peale nime ja kohustusliku PRIA-märgi kõrvas on igal lambal, kes jõudluskontrollis on, ka põlvnemistunnistus. Tunnistusel on lamba enda pilt, isa-ema pilt ja vanavanemate pildid ning teisel küljel hindamine. Näiteks on kihnulase saba lühike, nägu kitsam ja ilma karvase villata, kehal olev vill on kahekihiline.
Elu väikeste lambatittedega meenutavat Kristi sõnul lasteaeda. Vahepeal jooksevad nii talled kui ka täiskasvanud loomad mööda karjamaad lõbu pärast kepseldes ringi.
Algaja loomapidaja jaoks on kihnu maalammas Kristi sõnul ideaalne loom, sest ta on leplik ja ka parasiitide suhtes vastupidavam. Kui rakendada karjamaade vahetamist, ei söö lammas iseenda parasiite sisse. Niisama igaks juhuks Kristi oma lammastele rohtusid sisse ei sööda, muidu tekib loomal ravimi suhtes resistentsus ja teistsuguseid parasiiditõrjerohtusid on meil vähe saada.
Kihnu maalammas saab üldjuhul ise poegimisega hakkama ja on väga hoolitsev ema oma talledele.
Lastel tekib vahepeal huvi lamba kui lemmiklooma vastu. Kristi selgitab, et lammas on selline lemmikloom, keda on hea suveks rentida, kui on korralik aed. Alla kolme lamba korraga ei ole mõtet võtta, kuna lammas on karjaloom. Rentimine võib olla hea lahendus neile, kes alles mõtlevad loomapidamisega alustamise peale. Lisaks annab see lastele loomaga suhtlemise kogemuse. Kristi rendib lambaid välja ka selleks, et propageerida kihnu maalammast kui Eesti põlist tõugu.
