Katri Reinsalu
Kevadel avaldas ÜRO allasutus IPBES raporti, mis koondas endasse parimad täna saadaval olevad teadmised. Raporti koostas 145 eksperti poolesajast maailma riigist. Selles hinnati viimase 50 aasta jooksul looduses toimunud muutusi ning inimese mõju.
Raporti tulemuste üle rõõmustada ei saa. Liikide väljasuremine aina kiireneb ning tänaseks on ohus üle miljoni taime- ja loomaliigi.
Rohe-kärnkonn n välja surnud
Uurisime Eesti Loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja Lennart Lennuki käest, milline tundub olukord Eestis. Lennuk toob välja, et hiljuti keskkonnaministeeriumi poolt tellitud Eesti liike hõlmanud uuringust tuli välja, et väga paljude liikide kohta puudub piisav informatsioon nende seisukorra üle otsustamiseks. Lennuki sõnul ongi täna üks suurimaid puudujääke just vähesed teadmised, mistõttu on uurimise jätkamine hädavajalik.
Konkreetsetest liikidest rääkides toob Lennuk välja rohe-kärnkonna, kes on hiljuti Eesti alal välja surnud. Sama saatus paistab ootavat ka ebapärlikarpi ning lendoravat. Kehvas seisus on veel mitmed vanades metsades elavad röövlinnud nagu kassikakk ja händkakk. Põhjusena toob Lennuk välja asjaolu, et tõelist ürgmetsa Eestis pole ning ka pikalt kaitse all olevat metsa on kõigest mõned protsendid kogu meie pinnast.
Langenud on ka kanakulli arvukus. Ühelt poolt on selle taga metsade raiumine ehk elupaikade hävitamine. Teisalt ka loomakasvatuse koondumine suurtesse farmidesse ja väikeste kanapidajate kadumine.
Ka põllumajandusmürkide kasutamisel on linnuliikidele tõsine negatiivne mõju. Lennuk ütleb, et metsa linnuliikide arvukus väheneb iga aasta umbes 60 000 paari jagu. Samuti ei ole kiita mitme nahkhiireliigi olukord.
Mõnevõrra positiivsemas toonis saab aga rääkida Euroopa naaritsast, kelle taasasustamine Hiiumaale paistab olevat edukas. Loomaaias üles kasvanud isendid on omavahel siginud ning nende järglastel on olnud võimalus looduses üles kasvada. Euroopa naaritsa arvukus Hiiumaal paistab olevat tõusuteel. Mandrile Euroopa naaritsat aga paraku tagasi tuua ei saa, sest mandril asuvad elupaigad on täielikult üle võtnud märksa agressiivsem Ameerika naarits.
Lennuk tõdeb, et liikide väljasuremise kontekstis räägitakse alati suurtest liikidest, keda on arusaadavalt ka lihtsam kommunikeerida. Nende varju jääb aga mikroelu, kellest me vähe teame, kuid kelle najal piltlikult öeldes kõik suuremad loomad elavad. See on kahtlemata valdkond, mis vajab tähelepanu ja põhjalikumat uurimist.
Riik probleemiei teadvusta
Liikide väljasuremise temaatikaga käib käsikäes inimtegevuse mõju meid ümbritsevale keskkonnale. Uurides Lennuki käest, kas probleemi teadvustatakse riiklikul tasandil piisavalt, on vastus kiire ja konkreetne – ei. Hea näide sellest on ka kliimaneutraalsuse kontseptsiooni jahe vastuvõtt. Ja kuna probleemi vaevu teadvustatakse, tehakse tõeliselt vähe ära ka selle lahendamiseks.
Lennuk ütleb, et keskmine Eesti inimene ei tea, mida ta saaks keskkonda hävitavate protsesside pidurdamiseks ära teha. See sisend peaks tema arvates tulema riigilt. Ta lisab, et suurem osa inimesi saab aru, et probleem on olemas. Siinkohal peaks aga riik teadvustama, et on inimese võimuses midagi muuta. Seejärel tuleks kujundada hoiakud, luua juhendid ning kaasata kogukondi. Lennuk on arvamusel, et riik peab looma võimalused muutuste tekkimiseks.
Vähemoluline ei ole ka loodushariduse mõtestamine. Kooli lõpetanud noor peaks loodust hästi mõistma ja teadvustama, et looduses on kõik kõigega seotud. Selleks tuleb õppeprogramm üle vaadata ja huvitavamaks muuta. Lennuk toob välja, et sama oleks vaja ka ülikoolides, sest pole ühtegi eriala, mis ei oleks loodusega seotud.
Ta viskab õhku idee siduda ka näiteks majanduseriala loodusliku maailmapildiga, sest kõige aluseks on ju looduslikud ressursid.
Jätaks muru niitmata
Kõigest hoolimata on Lennuk optimistlik ja usub, et tänane olukord ei ole lootusetu. Ta on seda meelt, et optimismi tuleb säilitada, sest selles on jõud edasiminekuks. Ta annab ka mõned praktilised soovitused, kuidas me saame liikide mitmekesisust toetada. Selleks tasuks mõelda putukate peale. Putukatest toituvad väga paljud liigid. Nemad on omakorda saagiks kiskjatele. Seega kandub putukate hea käekäik mööda toiduahelat edasi.
Kuigi oleme harjunud tihti ja madalaks niidetud muruplatsidega, tasuks ses osas oma hoiakuid muuta. Madalaks niidetud muruplatsil ei toimu kuigi palju. Lennuk ütleb, et see on teema, millega hakatakse ka loodusmuuseumis tegelema. Mitme kohaliku omavalitsuse ja linnavalitsuse eeskirjas on väga rangelt reglementeeritud, kui pikk tohib muru olla. Elurikkuse seisukohast tuleks neid reegleid leebemaks muuta ja tõsiselt läbi mõelda, kas tänane niitmissagedus on ka tegelikult vajalik.
Teine mõttekoht on põllumajanduses kasutatavad putukatõrjevahendid. Lennuk nõustub Tartu Ülikooli botaanika vanemteaduri Aveliina Helmi arvamusega, et tõrjevahendite kasutamise asemel tuleks põlde liigendada niitmata lõikude abil. Seal saaksid areneda putukad, kes kaitseksid kahjurite eest. Täna on mindud aga seda teed, et võimalikult suurel pinnal kasvatatakse monokultuure ning kahjuritega võideldakse mürgi abil. Mujal maailmas on aga katsetuste käigus tõestatud, et ökosüsteeme kaasates on puhtam põllumajandus täiesti võimalik. „Lõpuks võidab nii põllumees kui ka loodus,“ ütleb Lennuk.
