Helerin Väronen
Oktoobri alguses tähistati teist korda omavalitsuste päeva ja eelmisel reedel tunnustati parimaid omavalitsustöötajaid. Kui palju me aga tegelikult teame ja tunneme neid ametnikke, kes valdades kodanikega tegelevad? Mõni neist paistab rohkem silma kui teine. Üks selliseid on Merle Beljäev, Kohila valla avalike suhete juht ja vallalehe toimetaja, kes on ääretult tegus ja aktiivne ka väljaspool tööaega.
Merle puhul on tegemist naisega, kes on ühtaegu õrn ja naiselik ning samas suuteline päevaga kuuri teatri ehitama või verele tõmmatud käega metsast puid välja tassima. Avalike suhete juhi kohal on Merle teist aastat. Tema kohalolek Kohila valla sündmustel on nii loomulik, et ei tule selle pealegi, et tegelikult ei ole ta üldse mitte Kohila juurtega.
Sündinud ja üles kasvanud on Merle hoopis Saaremaal (mis ilmselt seletab tema tahet ja jaksu nii palju korda saata). Sealt kolis ta Tallinna, kui vanim tütar oli neljane. Rahandusministeeriumis töötas Merle kümme aastat. Siis ammendasid end nii töö kui ka linnaelu. Anonüümsust ja üksindust oli seal rohkem kui maal.
Maal elades ei tunne eales üksindust, kogukond on väga toetav ja ühtehoidev ning Merle toob selle tõestuseks mitmeid näiteid. Küll jagatakse omavahel aiasaadusi, kui juhtub suurem saak olema, tihti leiab ta töölt tulles terrassile toodud tomateid, kurke, kõrvitsaid või suisa ämbritäie värsket lestakala. Nälga sellistes külades ei tunta. Erinevaid vajalikke töid tehakse ka ühiselt talgukorras.
Metsa ja õppida peab saama
See küla, kus Merle peaaegu 16 aastat elanud on, kannab eriti toredat nime – Mõnuste. Ei ole see küll meie maakonnas, kuid jääb siiski Hageri kihelkonna maadele ja on Kohilast paarikümneminutise sõidu kaugusel Saue vallas. Tee, mis Merle elupaigaks olevasse Ristema tallu viib, on küll tüüpiline külavahe kruusatee – auklikuvõitu ja oma käänulisusega meenutab Lõuna-Eesti teid. Ristema talu ise on ääretult mõnus koht, ikkagi Mõnuste külaga ju tegu. Merlele Ristemale külla minnes võttis meid aga vastu üks eriti lühikeste jalgadega vanatüdruk – pere lemmik, taksikoer Lotte, kes meiega kohe suur sõber oli.
Toas kohvi ja ahjusoojade saiakeste nautimise kõrvale räägib Merle, et nii mõnusat olemist, nagu praegu Ristemal on, ei olnud siis, kui linnast saabunud pere maja ostis. Midagi aga siiski selles pisut räämas ja viinapuuväätidega ümbritsetud talukohas oli, et Merle koos perega sellesse kohta armus. Esialgu ei olnud ka külarahvaga nii palju läbikäimist kui praegu. Külas käisid pigem linlastest sõbrad.
Merle räägib, et uue hingamise sai kogu küla siis, kui toonases Kernu vallas võeti vastu külavanema statuut ja valiti külavanemad. Pärast esimest külakoosolekut moodustati Mõnuste küla ja Merlest sai üks selle aktiivseid liikmeid. Praeguseks on ta külaelu arendamiseks kirjutanud 50 projekti, nii erinevate tegevuste kui ka näiteks murutraktori ja saviahju saamiseks.
Pärast teise lapse sündi, kui oli vaja lasteaiakohta, pakuti Merlele tööd Haiba rahvamajas, lubadusega, et siis saab ta ka lasteaiakoha. Kaks aastat oli Merle rahvamajas kultuurikorraldaja ja ühel hetkel ootamatult ka juhataja. Sealgi oli Merle tööl täpselt kümme aastat ja siis oli aeg küps uuteks väljakutseteks. Tööotsimine jäi aga lühikeseks, Hageri muuseumi juhataja Virve Õunapuu vihjas Merlele, et Kohila vallavalitsus otsib nõunikku.
“Alguses ma üldse ei kaalunud seda varianti. Õhtul siis mõtlesin, et miks mitte. Saatsin CV ära, mind kutsuti intervjuule ja juba samal õhtul uinusin teadmisega, et olen peagi Kohila valla avalike suhete nõunik. Olen selle võimaluse eest siiani tänulik, vallamajas on ääretult toredad kolleegid ja äge meeskond,“ sõnab Merle.
Alguses oli küll natukene keeruline sisse elada, kuna eelmine avalike suhete nõunik oli juba töölt lahkunud ja hüva nõu küsida ei saanud. Iga päev vallas on aga eelmisest erinev. Merle haldusalasse kuuluvad peale lehe toimetamise valla kodulehe ja Facebooki lehe haldamine ning valla kommunikatsiooni- ja mainekujunduse protsesside juhtimine ja nõustamine.
Keset meie jutuajamist hakkab aga Lotte kaamera ees käituma nagu modell ja jutt läheb töö pealt hoopis temale ja sellele, kuidas Merlele meeldib koos koeraga metsas käia, nii olevat kindlam. “Sügis on kõige „raskem“ aeg, töölt tulles vaatad, et saaks vaid kohe metsa – seeni, marju, pähkleid varuma,” sõnab Merle ja lisab, et juba töölt koju sõites teeb ta peatusi, et metsa kiigata.
Praegu veab ta igale metsaskäigule kaasa ka oma fotoaparaadi, kuna tal on käsil raamatu „Mõnuste küla metsaannid“ koostamine. „Saja aasta pärast on siis lastelastel tore vaadata, missugused taimed kasvasid ja kas neid enam on.“ See töö on küll väga mahukas ja igal aastal pole ka kõiki marju ega seeni leida.
„Mõnuste küla kohta oleme koostanud kaks raamatut: „Mõnuste küla linnulennult“ ja „Mõnuste küla inimesed, töö ja masinad“. Esimeses raamatus on fotod, mis annavad ülevaate küla plaanist ja talude paiknemisest. Teise raamatu idee tekkis metsast leitud, puusse kasvanud vanast põllutöömasinast. Raamatus on kaadrid täna kasutatavatest talutööriistadest, näiteks õunamahla pressimine, käsitsi võitegu jpm koos selgitava tekstiga, et meie järeltulevad põlved, leides vanu tööriistu, ei peaks pead murdma, mis need on ja milleks neid kasutati,“ räägib Merle.
Teades, et peale metsa on Merlel veel üks suur armastus – savist lammaste voolimine, uurin, kui palju tal hobi jaoks praegu üldse aega on. Merle ütleb, et tegelikult ootab paar tellimust juba mitu nädalat täitmist. Suvel valmis savilambaid küll rohkem, kuna siis oli talu kõrvalhoones avatud käsitööpood ja talumuuseum. Nüüd hakkab Merle käima ka Tohisoo õmblusringis, sooviga endale mantel õmmelda.
“Mis hobidest ma räägin, ma käin ju koolis ja õpin!” tuleb Merlel äkitselt meelde. Juba teist aastat õpib Merle Tartu Ülikoolis infokorraldust. „Haridus on Kohilas olnud alati prioriteediks ning valla juhtkond on olnud väga toetav ning vallamajas on palju neid, kes täiendõppes õpivad. Eks kõik ju teavad, et kooliskäimist ja töö- ning pereelu siduda on paras väljakutse, aga mulle väga Tartu meeldib, koolis olles unustan muud mured ja saan lisaks uut energiat.“
Oskus vaimustuda, ikka ja jälle
Kui küsin, mida tähendab tema kui ametniku jaoks omavalitsuste päev, sõnab Merle, et iseenesest on see päev hästi tore. Vallas nad sel päeval küll midagi erilisemat ei teinud. Töökaaslaste kohta lisab ta, et neil on hästi tore ja ühtehoidev meeskond. Ühiselt võeti osa suvisest kohvikutepäevast ja ka maal elamise päeval oldi oma ala spetsialistidega vallamajas kohal, et huvilistega rääkida ja nõu anda. Külastajate seas oli nii neid, kes elavad Kohilas, kuid pole sinna sissekirjutuse peale veel mõelnud, ja oli ka peresid, kel soov Kohila valda elama asuda.
Sageli arvatakse, et ametnikud, kes ühes vallas töötavad ja teises elavad, ei ole südamega asja juures. „Ma arvan, et see ei ole päris nii. Uued inimesed tajuvad värske pilguga selle koha potentsiaali ja tugevusi,“ sõnab Merle. Samamoodi on tal Mõnuste külaga. Kuigi olles mujalt tulnu, oskab ta seniajani külaelust täielikult vaimustuda. „Sa sõidad rattaga läbi küla, kõik tervitavad, räägivad juttu, kõik on nagu oma inimesed. Või sul on õhtul tunne, et tahaks lobiseda, siis sõidad ükstakõik kummale poole küla otsa. Või keegi helistab, et ma tegin porgandikooki, tule astu läbi.” Alguses kutsuti Merle peret palju ka saunatama. Eks see soov ja plaan endale ise saun rajada on Merlel ikka sees tiksumas. Ja ega ta siis ainult meeste teha seda sauna ei jätaks. Just ehitustööd (saagimine, millegi lammutamine ja uuesti ülesehitamine) on need, mida Merlele kodus enim teha meeldib.
Armastusega ajaloost
Õues on aidapoe ja muuseumi kõrval kolmandaks ruumiks väike teater. Põhimõtteliselt ühe ööga valmis kola täis ruumist õdus, romantiline ja umbes 40 inimest mahutav koduteater. Seal siis loeti muinsuskaitsepäevade raames ette vanu armastuskirju, mis Ristema talu kunagise pererahva, Olli ja Evaldi poolt üksteisele sõjaajal kirjutati. Mustaks värvitud plekitükkidel olid magnetitega eksponeeritud sõjaveteranile saadetud kutsed. Suurtel talumaadel tõupulle kasvatanud Olli ja Evaldi pildid on samuti oma koha seinal leidnud ja täiesti hämmastaval kombel on Merle leidnud üles ka selle ratta, millega Evald pildil poseerib.
Kõik esemed ja dokumendid, mis Ristema talus veel alles, on Merle eksponeerinud väikses talumuuseumis. Seal on näiteks erinevad ümbrikud, millega kirjad sinna tallu on saabunud, erinevad tööriistad, Olli piiblid ja isegi rahaga mündikotike.
Talu dokumentide seast tuli välja ka vana kaart, millelt Merle leidis Lammastemäe allika. Koht sai koos külarahvaga üles otsitud, puhastatud, sild rajatud ja sellega seoses tekkiski Mõnuste elanikel mõte, et nende tunnusloomaks võiks olla lammas. Külal oli aga vaja siis lambameeneid saada ja nii ongi Merle enam kui viis aastat Haiba mõisa võlvkeldris savist lambaid meisterdanud. Praegusel ajal on poeosa, kus lambakujusid ja lammastega esemeid osta saab, küll võrdlemisi hõre. Ühte kõrvalhoonesse plaanib Merle aga rajada käsitööjaama, kus siis teisel korrusel oleksid nii tööruumid, saviahi kui ka poenurgake.
Kuigi Merlele endale tundub, et ta nagu ei teegi väga midagi, räägivad tema tegemised teist keelt. Näiteks suvel ehitas ta põlluserva oma esimese heinarõugu. Selleks tassis ta metsast kuuski toestuseks. Noori puid metsast välja tarides suutis Merle oma käe sae otsa katki kukkuda. Visalt tassis ta aga toikad koju ja valmis sai ka heinarõuk, kuigi päris rahule Merle sellega ei jäänud.
Ööpäevas peaks olema kaks korda rohkem tunde, et Merle jõuaks ära teha kõik selle, mis mõtetes. Näiteks vajab aida katus teatripoolses osas parandamist. Laastukatuse kursusel on Merle käinud, lihtsalt aega on vaja. Oktoobris juhendab ta paaril korral Hageri rahvamajas saviringi. Aeg-ajalt käib Merle koos tütre Katrini ja naabrinaise Maarjaga lasteaedades käpiknukuetendusi andmas. Lambanukud valmisid ühe projekti raames.
Merle meenutab, kuidas Heiki Hepner alati töötajatele soovis, et tulge tööle rõõmuga ja minge töölt rõõmuga. Selle mõtte järgi ongi Merle tegutsenud. Kuna Merle tööelu käib kümneaastaste tsüklitena, on tal ka Kohila vallavalitsuses plaan töötada just nii kaua. Pärast seda soovib ta minna kuhugi välismaale elama, et pisut maailma avastada.
Kuhu küll täpselt ja kas ka kümneks aastaks, pole veel kindel. Arvestades seda, et veebruaris saab Merle vanaemaks, ta ilmselt väga kaugele ei kipu. „Ootan suure põnevusega lapselapse sündi ja tahan tema kasvamises osaline olla ning koos põnevaid asju teha. Seega väga kauaks ja kaugele kodumaalt ei läheks.
Praegu on siht silme ees ja ootan huviga, kuhu elu mind kannab. Mul on tohutult vedanud, et minu teele on sattunud lahedad inimesed, kes on mind inspireerinud, motiveerinud ning toetanud. Üksi ei saavutaks ma midagi. Olen õnnelik inimene!“
