Reet Saar
Mis on Iris Haiba jaoks muutunud pärast seda, kui temast sai 1. oktoobril Raplamaa Partnerluskogu tegevjuht? „Midagi pole märkimisväärselt muutunud: tööruum Rapla riigimajas on sama, kuid nüüd käin kahe laua ja kahe arvuti vahet. Ühes on asutuse juhtimisega seotud materjalid, teises kõik see, mis seotud mu senise projektinõustaja tööga,“ tuli vastuseks.
Iris on oma eelmiste ametite kaudu partnerluskoguga seotud selle loomise ettevalmistustest alates ehk juba 2006. aastast. Päriselt sinna tööle läks ta 2011. aastal.
„Äsja pensionile jäänud partnerluskogu senine tegevjuht Jaak Vitsur oli suure töövõimega ja mitme keele oskaja. Ta saab hakkama saksa, inglise, soome, prantsuse ja vene keelega. Jaak on tegutsenud giidina ja oskab õppereisidel hästi gruppe juhtida. Lisaks on ta elav entsüklopeedia. Mina ei ole uus Jaak. Minu tugevus on projektide nõustamine. Me tegime palju tööd koos, seetõttu oli lihtne minna tegevjuhi kohale, sest tean, mis mind ees ootab. Toimivat süsteemi pole vaja muuta, mõnd suunda ehk tagant toetada, seda küll,“ iseloomustab Iris tehtut ja oma plaane.
Praegu istub värske tegevjuht n-ö kahel toolil, jäädes edasi ka investeeringuprojektide nõustajaks, kuid tema sõnul tuleb edaspidi teise töötaja peale mõelda.
16. oktoobril tulevad maakonda maaeluministeeriumi, PRIA ja põllumajandusuuringute keskuse esindajad, kes uurivad, kuidas lõppema hakkav Leaderi periood on läinud ja millised ootused on järgmisele perioodile. Nad käivad läbi kogu Eesti. Raplamaal näidatakse Atla mõisa koolitusklassi ja savikoda ning Heivi Pajula õmblustööstust, arutelu jätkub Karitsa jahispordikeskuses.
Raplamaa Partnerluskogule on PRIA eraldanud käesoleva seitsmeaastase rahastusperioodi peale üle nelja miljoni euro. Sellest kaks esimest aastat kulus eri ametkondadel oma strateegiate koostamiseks, mis põhimõtete järgi raha jagada, alles 2016. aastal hakati Raplamaal siinseid projektitaotlusi vastu võtma. „Esimestel aastatel lükkasime käima suuremahulised meetmed, kuhu panime ka topeltrahastuse. Riburada muutusid meetmete summad väiksemaks ja lõpuaastal 2020 jagame jääke,“ andis Iris üldülevaate.
Käes on põhjenduste aeg
Praegu on kontoris see aeg, et hindamiskomisjon on taotlused ära hinnanud ja hakatakse andma taotlejatele tagasisidet. Positiivsete otsuste korral lisanduvad selgitused, kuidas on tarvis edasi toimetada, äraütlemiste korral põhjendused, miks selline otsus tehti. See on Irise sõnul periood, kui tuleb osata olla paksu nahaga, sest eitava otsuse peale võib tulla kriitikat ja etteheiteid kallutatuses, eriti veel siis, kui punktide vahe toetuse saajaga on imepisike. Vahel pole esitatud taotlus üldse nõrk, kuid raha lihtsalt kõigile ei jagu.
Hindajad ei võrdle ju ainult ühte projekti, vaid neid on käes mitukümmend, lisaks veel laiem taust. Investeeringuprojekte sõidab komisjon enne hindamist kohapeale vaatama ja selgitusi küsima.
Mõni eestvedaja pole ehk nii osav projektikirjutaja, kuid kohapeal teda kuulates saab kindlust, et seda plaani tasub toetada. Võib ka olla vastupidi: hiilgav taotluse tekst kohapeal nii palju ei kanna. Kuidas kunagi.
Küsitakse põhjendusi, miks midagi tehakse, kes sellest kasu saavad, milline on mõju. „Vahel öeldakse, mis mõju meie ettevõtmisest olla saab. Siis toon ikka näiteks, kuidas Eve Burmeister kirjutas projekti lõõtspillide ehitamiseks. Nende käe all valmis seitse pilli. Võib küsida, mis see siis ikka on, kui seitse inimest said pilli võrra rikkamaks. Aga seda koolituskava kasutatakse juba Eestis mujalgi ja üle saja inimese on saanud koolitust. Osake vaadata oma plaane veel teise nurga alt,“ soovitab Iris.
15. oktoobriks tuli partnerluskogul esitada oma järgmise aasta eelarve ja meetmelehed PRIA-le, kus need kinnitatakse. Pärast seda saab alustada tegevusi, mis selle rahastamisperioodi sisse veel mahuvad. Eelarve koosneb kahest osast: toetuste jagamine ja elavdamiskulu (partnerluskogu kontori ülalpidamine, koolitused, õppereisid).
„Meie elu käib toetuste jagamise ja uue strateegia koostamise intervalliga. Strateegiat koostades oleme tihedas seoses huvigruppidega. Siis on kindel, et sinna kirjutatud mõtted on tulnud kohapealt ja just meie piirkonnas vajalikud soovid,“ selgitab vestluskaaslane partnerluskogu töö sisu.
Siinkirjutaja tunnistas, et sõnad strateegia ja arengukava kõlavad nahkselt ja ebahuvitavalt. Vastuseks tuli, et see on ju poolte omavaheline kokkulepe, mille aluseks on taotlejate soovid ja uuringud, seeläbi on see ka elav dokument. Kuna elu seitsme aasta jooksul kogu aeg muutub, tuleb ikka muudatusi ette ja rakenduskava seda arvestabki.
Mis on teadmussiire?
Lõppeval perioodil sai esitada projekte kolme valdkonda. Esiteks kogukonna investeeringud. Siit said raha taotleda kohalikud omavalitsused, MTÜ-d ja sihtasutused. Näiteks Märjamaa bussijaam on kerkinud selle toetuse abil. Ehitatud on mitmeid mänguväljakuid, palju on liikumise ja spordiga seotud objekte.
Selles meetmes on uus nõue, et MTÜ-d peavad esmalt raha taotlema ja siis läbi viima riigihanke. Selle käigus hakkab projekt elama oma elu, eriti siis, kui maksumus kujuneb taotlusest kallimaks. See võib tähendada, et midagi tuleb ümber projekteerida, nagu juhtus Kehtna laululavaga, et eraldatud summa sisse mahtuda. Iris toob piltliku võrdluse, et taotlus on nagu koer, aga selgub, et selle elluviimine on nagu hiiglapikk saba.
Teine meede on ettevõtluse edendamine. Selle üks osa on ettevõtluse investeeringud (seadmed tootmise parendamiseks, ruumide rekonstrueerimine) ja teine osa teadmussiire. „See on minu lemmiksõna,“ kõlab Irise suust irooniaga. Inimkeeli öeldes lähevad selle alla koolitused, messidel käimine, õppereisid, turundustegevus. See meede on mõeldud valdkondlikele ühendustele. Sealt on raha taotlenud näiteks ettevõtjate ühendused ja turismiettevõtjad.
Kolmas meede on kogukondade ühisprojektid. See tähendab vähemalt kahe partneri koostööd paari aasta jooksul. On see siis rahvariidekoolitus või koolitussari. Meil on näiteks maa-arhitektuuri koolitus, mille käigus õpitakse kiviaeda või paekivimüüri laduma. Soovist teha koolikiusamise uuring kasvas välja mitmekülgne tegevuste pakett, millest on reaalselt kasu rohkematel gruppidel kui vaid uuringu korraldajal.
„Leader toetab väga paljusid asju, kuid ta pole kogu maailma päästmiseks. Teisi meetmeid on ka. Kuid laiemalt mõeldes annab mõne oma idee teha ka Leaderi asjaks. See tähendabki teistega koos tegutsemist pikema aja jooksul,“ jagab Iris praktilist nõu.
Kummaline sõna teadmussiire ajendas küsima, kas projektide erikeel on Irisel hästi selgeks saanud. „Minu roll ongi olla tõlk, kes tõlgib Leaderi määruse taotlejale arusaadavasse keelde. Ma olen giid, kes viib taotleja läbi määruse keerdkäikude ja meie partnerluskogu meetmelehe nüansside, mis võivad määrust kitsendada. Need on keerulised tekstid. Mahuka määruse esimesed peatükid ei pruugi taotlejat üldse puudutada, aga neid lugedes on ta juba enne ahastusse sattunud, kui jõuab oma osani. See giiditöö on põnev,“ selgitab Iris. Kuuldes tema inimkeelseid selgitusi, on klaar, et ta teemat valdab.
Partnerluskogu on korraldanud aastate jooksul palju õppereise teistesse riikidesse. Sealt on häid ideid saadud, aga on tekkinud ka küsimusi, miks meil nii ei ole. Mõnda asja otse üle võtta ei saa, sest Eestis on seadusest tulenevaid piiranguid. Näiteks kui Austria külamehed võivad projekti omaosaluse korras ehitada külamajale katuse, siis meil peab seda tööd tegema ehitusettevõte.
Õppereiside suureks plussiks on reisikaaslaste omavahelised kontaktid ja infovahetus. „Igaüks on õppereisil koolitaja. Õppereis algab juba bussi astumisest ja naabritega tutvumisest,“ ütleb Iris.
Vabatahtlik vahetekstide kirjutaja
Elu ei ole ainult töö. Irist võib tihti kohata Märjamaa rahvamajas. On see siis folgipeo toimkonnas, naisrahvatantsurühma Ülejala Sussisahistajad proovis, nüüd juba ka lihastreeningul. „Tantsurühma kaaslane vedas suvel osa meie rühma mudajooksule. Et seal mitte hätta jääda, hakkasin jooksmas käima. Nüüd olen osalenud erinevatel rahva- ja takistusjooksudel. Tahangi järgmisel aastal rohkem käia nn kolejooksudel, kus rajal tuleb kõiksugu takistusi läbida,“ räägib ta oma uuest harrastusest.
Irise sõnaseadmisoskus on mitmel aastal rahva ette toodud Märjamaa Folgi peakontserdi vahetekstides. Neid on olnud luulevormis ja regivärsis või ema ja poja kirjadena. Vahetekste on ka tantsurühmade aastapäevakontsertideks. Ühel sellisel kontserdil istus ta publiku hulgas, kuid ees olev vaataja niheles ja keeras muudkui pead tahapoole, kuni küsis: „Need tekstid ei ole ju teie tehtud?“ Tookord ei olnud jah. Seega, oma stiil on äratuntav. Eriti õnnestunuks peab Iris Hopsani tantsurühma Kilplaste-teemalise kontserdi kava, milles tantsijad pidid tantsimise kõrval esitama ka tekste. Nad hakkasid laval veel improviseerima, mille tulemuseks oli väga lustlik ja vahva etendus.
Aga see pole veel kõik. Iris ja ta vend Hannes Sassi on saanud kaasa näitlejaande ja korduvalt koos esinenud. „Kuna ma tunnen Hannest nii hästi, on talle hästi kerge kirjutada, sest tean, mis intonatsiooniga ta teksti ütleb või mis näoilmet seejuures teeb. Vahel paneb vend mind laval proovile, öeldes midagi ootamatut ja katsetab, kuidas ma sellest välja tulen.“
Kohapeal suudavad nad improviseerida, nautida toimuvat ise ja pakkuda lõbu ka publikule.
Iris on esitanud teiste ja oma sketše ning aidanud kostümeeritud tegelasena laste sünnipäevi sisustada. Pärast kutse saamist vaatab ta tihti üle, mida rahvamaja kostüümiladu sisaldab. Ühe toreda paruka ja erinevate riietega saab kehastuda Lydia Koidulaks või Ingrid Rüütliks. Viimasel ajal on teda tihti näha (mulla)mutina.
Ühest kooliaegsest raskusest on ta jõudnud meelepärase tegevuseni. Kui klassiõed kudusid palmikutega kampsuneid, siis tema lihtsat kanaihu mustriga vesti. Käsitööõpetaja ei tahtnud nelja-viielise tüdruku tunnistust kolmega ära rikkuda ja andis talle lihtsamaid ülesandeid, peaasi, et töö veerandi lõpuks valmis saab.
Tudengipõlves kudus Iris juba pitslinikuid, teenides sellega pisut lisaraha. Hiljem tuli rahvariidekool. Valmis on Märjamaa kihelkonna seelik ja pluus, liistik ootab järge. Ta valis ERM-i näidistest välja põikitriipu mustriga punase seeliku, mida teistel siinkandis ei ole. ERM-is olev riidetükk oli saadud Valgu Vanamõisa külast, sealt on pärit Irise vanaema, seega peaaegu naabertalust. Märjamaa tantsurühmadele on ta käiseotsi ja põllesid tikkinud, kui seda on vajatud.
Aktiivne naine lööb kaasa paljudes Märjamaa tegemistes. „Eks mul saavad ka vahel patareid tühjaks, aga mida rohkem annad, seda rohkem saad ka vastu. Ma tunnen nii suurt sidet oma kodukohaga, et minu jaoks on loomulik siia tagasi anda. Kodukoht on andnud mulle hariduse, vahvad lapsepõlvemälestused ja kogu elu, mis siin elanud olen. Pealegi – kes ise ei tee, sellel pole ka õigus vinguda. Ma pole vinguja tüüp, aga kui ise teed, siis on õigus ka öelda, kui midagi valesti on,“ kommenteerib Iris oma tegemisi.
Mõne aasta eest oli ta ka Märjamaa valla külaliikumise eesotsas. Nüüd alevis elades ei pea ta õigeks seda suunda juhtida, sestap anti ametikepp edasi.
Sisemaalt pärit tüdruk õppis põllumajandusülikoolis kalakasvatust ja töötas kolm aastat põllumajandusministeeriumis kalamajandusosakonnas. Töö ja kaaslased olnud küll toredad, aga suur linn on Irise jaoks anonüümne ja närviline. Praegu Märjamaal elades ja Raplas tööl käies on see napp 30 kilomeetrit just paras aeg häälestumiseks. „Mul paneb silma särama, et ükski päev tööl pole teisega sarnane. Kas kohtun eri valdkonna inimestega või nõustan projektitaotlejaid või löön numbreid kokku. On päevi, kui mu ümber on sajad inimesed või olen kontoris päris üksi. Õppereisid ja konverentsid harivad. Mul on nii põnev töö! Tee seda, mida armastad, siis ei käigi nagu tööl. On hoopis kergem, kui sellise suhtumisega ametisse lähed. Loomulikult on ka raskeid hetki, aga neid on vähe,“ räägib Iris oma tööst. Meie jutuajamise lõpetab ta üleskutsega: „Tehke sporti, siis jõuate rohkem!“
