Näota ja lihtsalt näotu valitsemine. Kas ka demokraatia?

Me kõik tahame uskuda, et meid juhitakse demokraatlikult. Aga kas me võime selles kindlad olla? Küllap on igaüks meist aeg-ajalt tabanud ennast küsimuselt, kas see, mis toimub, tähendab ikka võimude lahusust ja tasakaalustatust, kas seadus on ikka ülimuslik ning kas otsustajad austavad ühte või teist murekohta lahendades inim- ja kodanikuõigusi.
Otsedemokraaatiaga on meil teadupärast algusest peale probleeme olnud. Selles mõttes, et kõik kodanikud võivad küll rääkida, kirjutada ja arvamust avaldada (isegi arvamusfestivale korraldatakse), aga samas oleme kogenud sedagi, et meie arvamusega ei arvesta keegi.
Ja esindusdemokraatia omandab aina rohkem parteidemokraatia jooni, kus otsuseid teeb väikesearvuline parteiklikk või, mis ehk veel hullem, mingi amorfne Facebooki kommuun, kusjuures nendega, kes ei allu või püüavad oma pead kasutada, mitte lihtsalt ei arvestata, vaid neid ka karistatakse karmilt.
Tahate näiteid? Aga palun. Keskerakonna Tartu piirkond sai Tallinnast uue juhi, uue juhatuse valimisel jäid välja linnavolikogu esimees ja kaks abilinnapead. Linnavõimud on abilinnapeade tööga igati rahul, aga piirkonnajuht nõuab nende tagasiastumist, sest nad ei kvalifitseerunud juhatusse. Kui tegemist oleks demokraatliku riigiga, siis peaks keegi nüüd kiiresti sekkuma, sest linnavõimu korraldab ju volikogu – tema võttis abilinnapead tööle ja ainult tema saab neid ka vallandada. Parteikontoril ei ole siin midagi öelda. Kui juhtub, et Tartus võidab parteiline piirkonnajuht, kes on Tartu linna jaoks eikeegi, siis loob see väga ohtliku pretsedendi kogu Eestile.
Teine näide. Kaheksa päeva pärast lõpeb Eesti Vabariigi peaprokuröri tööleping. Kehtivat seadust järgides peaks uue kandidaadi nimetama justiitsminister, aga ta ei tee seda, sest kandidaat ei meeldi rahandusministrile ja siseministrile. Ei ole välistatud, et riik jääb pikaks ajaks peaprokurörita, kuna kaadriküsimuste üle otsustavad parteiliidrid, mitte valitsus. Täiesti absurdne olukord, aga jällegi levima hakanud pretsedenti kinnitav.
Esitatud näited viitavad parteidemokraatia jõulisele kehtestamisele ja see on läbivalt ebamoraalne tegevus, mille oleme kompartei näol juba korduvalt hukka mõistnud. Hea vähemalt seegi, et ajaloo mõttes teame parteide mängudes üldjuhul liidrite nägusid ja nimesid ning oskame aastate pärast, kui mäletame veel, pretensioone esitada.
Kordades hullem on valimisliitude kaudu valdades kehtestuv FB kommuunide demokraatia, kus tegelikke niiditõmbajaid on väga raske mõne näo või nimega kokku viia. Kuna me neid ei tea, on nende võim piiramatu. Ka sõnakuulmatute karistamisel sotsmeedias näiteks. Ja ajalukku ei jää neist ka jälgegi.
Kui demokraatlik on siis tegelikult meie demokraatlik Eesti riik?