Mari Tammar
Sarnaselt Piret Jaaksiga on ka tšellist Silvia Ilves olnud oma kutsumuse sees juba varasest noorusest. Ometi on pidanud ka tema, nagu filmi “Aasta täis draamat” kangelanna Alissija, silmitsi seisma väljakutsetega, mis tema kutsumuse ja elusaatuse on kõvasti proovile pannud.
Hoolimata sellest, et avalikkuse tähelepanu alla on noor naine sattunud sageli oma heitliku eraeluga seoses, on Silvia puhul eelkõige tegemist suurepärase interpreediga, kes kõrgeid tunnustusi kogunud konkurssidel nii Eestis kui ka välismaal. Praegu töötab ta ERSO-s ning tegutseb kammermuusiku ja elektritšellistina.
Suhtlesime Silviaga mõned päevad enne Kadriorus toimunud kontserti.
Tean, et osa sinu perekonnast elab ja tegutseb Rapla maakonnas Juurus. Kui palju sina end Raplamaaga seostad? Kui sageli Raplamaale satud?
Raplamaa on minu jaoks väga erilisel kohal. Ütleks, et kuigi olen sündinud Pärnus, pean oma lapsepõlvelinnaks kindlasti Raplat. Seal elab mu armas isa praegugi ning alati on temale küllaminek puhas nostalgia ning mulle meeldib vahel Tallinna kiirest elust ära põgeneda Raplasse isa juurde, looduse rüppe.
Juuruga mul nii suurt sidet ei ole, kuid külastan seda ka päris sagedasti, sest seal tegutseb aktiivselt mu ema. Juurus olen päris mitmel aastal osalenud jõuluteenistusel, seetõttu seostub Juuru mulle just jõuludega. Kusjuures ansambli The Ilves Sisters jõuluhõnguline pidulik muusikavideo saab olema filmitud just Juuru kirikus.
Millest inspireerituna Kadriorus esitusele tuleva kava valisid?
Kogu kontserdi võtsin ette just missioonitundest jagada publikuga soolotšello muusikat, mida üsna harva siin Eestis kuuleb. Tšelliste meil siin just palju ei ole ning tundsin, et võiksin võtta vastu väljakutse kinkida kaks kontserti soolotšello repertuaariga.
Rein Rannapi muusikast ei saa ma üle ega ümber, sest temaga on mul tihe koostöö ning tegelikult on ta ühe soolotšello süidi “Burlesk” just mulle pühendanud. Kuid sellel kontserdil esitan Rannapi “Ballaadi”, mis mulle nõnda palju meeldib, et sellest olen teinud ka muusikavideo (leitav Youtube’i kanalist). Tõnu Kõrvitsal on aga Eestis esitamata süit soolotšellole, loodud aastal 2017, mille ma hea meelega oma kavasse võtsin, et viimane saaks nüüd Eestis ka esmaesitatud.
Süit viib publiku täiesti omaette maailma ning laseb interpreedil fantaseerida kõlavärvide, dünaamika ning karakteritega. Teose esiettekanne toimus aastaid tagasi Saksamaal. Südamelähedasim teos kontserdil on C. Cassado soolotšello süit, mis on aastate jooksul mulle väga lähedaseks saanud ning võiksin lausa öelda, et teose olemus on võrdväärne mu isiksusega. Hispaaniapärane temperament – vahel ikka mõtlen, kust selle omale saanud olen. J. S. Bachi legendaarsest tšellosüitide kogumikust valisin kolmanda, C-duuris, väga elurõõmsa, piduliku olemusega süidi.
Kontsert toimub kunstimuuseumis. Kui suur kunstisõber sa ise oled?
Oi, ma armastan kunsti. Olen lasknud endast päris mitmeid pilte maalida, maalin ise ka. Ja kui võimalusi on, soetan mõnikord midagi ilusat kodu seinale. Maalikunst, kõik, mis seondub kunstiga, inspireerib mind ikka väga. Mingil hetkel lapsepõlves mõtlesin, et minust võiks siiski hoopis kunstnik saada, mitte tšellist, aga mõnes mõttes olen tänulik, et see jäi vaid mõttetasandile. Tšello on väga minu pill. Hingekaaslane kogu eluks.
Kunstinäitustele pole aga jõudnud, sest pole leidnud lisaks ajale ka kaaslast, kellega kunsti üle koos arutleda. Aga ma jõuan veel.
Sul on neli poega. Kuidas laste kõrvalt harjutamiseks ja kontserttegevuseks aega leiad?
Harjutada nelja poisslapse kõrvalt ei ole lihtne. Mul on kohe 9-aastaseks saav noor pianist Stefan kodus sirgumas, kes valmistub klaverikonkursiks ning kodus me üksteise võidu harjutame. Möödunud kevadel pälvis ta konkursi “Parim noor instrumentalist 2019” A-kategoorias 2. koha. 7-aastane poeg alustas tšelloõpinguid. Püüame kodus harjutamise aega jaotada. Sageli unustan end lastega harjutama ning minu harjutustunnid toimuvad enamasti une arvelt. Kontsertide ja muude ürituste ajaks on mul läinud tarvis logistilist head lähenemist.
Olen oma elu mõnes mõttes väga keeruliseks elanud. Ideaalis sooviksin, et kui olen tööga hõivatud, veedaksid kõik lapsed ühes kohas aega. Paraku alati nii ei saa, olen jaotanud lapsed siis ära, kes oma isa juurde, kes mu vanemate hoida. Mul on vanemad äärmiselt suureks toeks ning ma pean tõdema, et ei saa kunagi nii heaks emaks, kui seda minu vanemad on olnud. Nad on olnud hämmastavalt tugev tiim.
Õnneks on mulle kaasa antud erakordne kokkuvõtmise võime ning kuigi mu eluolu ei võimalda nii palju aega tšellot harjutada, suudan saavutada lühikese ajaga suurepärase tulemuse. Möödunud suvel tundus Artur Kapi nimelisel konkursil osalemine võimatu missioon, sest mul oli isiklikus elus väga suur mõõn ning lapsed olid koolist-lasteaiast väsinud, lisaks kolimine. Kuid juuni alguses otsustasin, et hästi, prioriteedid paika! On valida, kas veedan oma aja uude koju sisseelamiseks või harjutan pilli. Konkursil sain 2. vooru, pälvisin 2. koha (1. kohta ei antud) ning 3 eripreemiat. See oli suurepärane tunne. Eriti meeldis mulle võimalus Pärnu linnaorkestriga musitseerida. Siinkohal meenub ütlus, et julge hundi rind on rasvane.
Oled saanud palju tähelepanu ka oma eraeluga seoses. Kas tunned, et see kõmulisus jätab teinekord varju tõsiasja, et oled hea ja tunnustatud muusik?
Absoluutselt. Meedia kajastab ülemäära palju mu eraelu, on sellest üleliigselt rohkem huvitatud kui mu artistikarjäärist. Eraelu, mis siin salata, on tõesti mul värvikas ning sellest valmib kord ka elulooraamat. Aga kindlasti tahaks, et kultuur, muusika, positiivne mõtlemine oleks esiplaanil kõigest muust!
Ma olen kunstiinimene ning mind paraku ei huvita, et kui miskit sotsiaalmeedias oma jälgijatega jagan, võib see suure kella külge minna. Olen ehk lihtsalt äärmiselt hea kont närida, sest armastan rääkida, selgitada ilma n-ö filtrita. Ütlen otse seda, mida arvan. Siinkohal tuleks mul õppida n-ö poliitiliselt neutraalseks jäämist. Viimane läheb aga minu südamega vastuollu. Kui olen õnnelik, siis kuulutan seda. Unistan suurelt, võtan ette alati suurelt ning paraku olen ka suurelt kukkunud.
Olen kogu elu püüdnud saada oma eraelule “raami ümber”, unistan armastusväärsest pereelust. Olin kunagi abielus oma kõige esimese armastusega ning lootsin, et suudan seda vanaduseni hoida. Siinkohal olen paratamatult liiga karm naine ning kui näen, et kooselu pikemas perspektiivis niikuinii laguneb, teen sellele varakult lõpu.
Miks on mulle antud lastearmastus ning miks satuvad mu eluteele mehed, kel ehk liiga vara tekib soov pere luua – ma ei oska sellele vastata. Kuid kinnitan, et armastan oma kõiki lapsi võrdselt ning lapsed on mul tublid, vaprad rüütlid, kelle armastuse eest olen väga tänulik!
