Helerin Väronen
Ilmselt ei ole palju bände, kes musitseerivad koos niimoodi, et üks muusikutest enamuse ajast hoopis mujal elab. Kuid kolmest vennast koosnev Belgiast pärit bänd Trio Dhoore on just selline.
Kolmest vennast keskmine, Hartwin Dhoore on elanud eestlannast abikaasaga viimased viis aastat Saaremaal, kuid samas andis bänd just uue plaadi välja ja tuuritab mööda Euroopat.
Tuuri käigus jõudis bänd esimest korda ka Raplasse, kultuuriklubisse Baas ja seda 25. novembril. Esmaspäeva õhtud olevat küll kontserdi andmiseks Hartwini sõnul kõige kehvemad, rahvas ei kipu siis eriti kohale tulema. Seda tänulikum oli bänd neile, kes olid otsustanud külma trotsides soojast toast välja tulla kuulama muusikat, millel pole isegi sõnu. Hartwin on siin elades aru saanud, kui olulised on meile sõnadega lood, laulame ju neid ühiselt laulupidudel.
Instrumentaalmuusika pluss aga ilmselt ongi see, et millelegi keskenduma ei pea ja mõte rändab koos muusikaga mööda erinevaid maastikke. Vahel on sellise rännaku tulemuseks mõni uus idee või lausa luuletus. Kui üritada vendade muusikat kirjeldada, tulevad esimesena pähe sõnad ilus ja soe. Isegi aeglasemates lugudes puudub neil melanhoolse nukruse noot. Iga lugu viib mõtted suvesse, kas siis jaanilõkke äärde või mõnele folkfestivalile. Trio Dhoore muusika on sedasorti, mille puhul lihtsalt ei saa olla võimalust, et see ei meeldiks. Omaette vaatepilt oli see, kuidas vennad ise enda musitseerimist nautisid. Selles esinemises oli sedasorti harmoonia, mida leidub ilmselt ainult perekonnaliikmete vahel
Trio Dhoore helikeelt peetakse uuenduslikuks, kuid selle juured on peidus flaami rahvamuusikas. Noorim vend Ward mängib kitarri, Hartwin diatoonilist akordionit, kuid vanima venna Koeni pill on eriti eriskummaline – rataslüüra ehk hurdy-gurdy. Lisades neile pillihelidele veel elektroonilised efektid, saab kokku muusika, mis on ühtaegu rahustav ja järgmisel hetkel jällegi väga tantsuline.
Üheksa tegutsemisaasta jooksul on Trio Dhoore välja andnud neli albumit. Enamik õhtu jooksul mängitud lugusid pärineb nende uuelt albumilt „August“, mille nad sel sügisel Soomes ja Eestis välja andsid.
Inspiratsiooni on vennad muusika loomisel saanud elust enesest. Näiteks on lugu „Poldervuur“ inspireeritud lõkke ümber pidutsemisest, „Noord“ Hartwini põhjapool elamisest ning „Huiswaarts“ ühest õnnetust paadireisist, kust vennad kangesti tagasi koju tahtsid. Kontserdi ametlikuks viimaseks looks oli „Haven“, mis tõlkes tähendab sadamat. Hartwin sõnas, et igaüks meist vajab mitmeid sadamaid. Nad ise on tihti liikumises tuuridega seoses, kuid olles pikalt teel, tekib ikka igatsus kodusadama järele, kus keegi sind ootab.
Kõige valjema aplausi saatel, mida Trio Dhoore paarikümnelt inimeselt kuulnud, kutsuti vennad lisalooks tagasi. Selleks esitati „Endless Dancing“, mis on pühendatud ühele väikesele tüdrukule, kelles on säilinud veel oskus pidada mitteoluliseks seda, mida teised arvavad, ja lihtsalt tantsida.
Arvestades, kui sooja vastuvõtu Trio Dhoore oma esimesel külastusel Raplas sai, on lootust, et neid näeb siin kunagi veel. Kuid kindlasti kuuleb nende mõnusat folgimuusikat mõnel suvisel festivalil.
