Katri Reinsalu
Ago Kirsipuu on Märjamaa vallavolikogu liige ja kohalik põllumees. Silma jääb ta nii julgete küsimustega volikogu laua taga kui ka oma ettevõtte Kärneri-Jõe heade tulemustega.
Kirsipuu ettevõte Kärneri-Jõe OÜ pesitseb osaliselt Laukna külas Märjamaa vallas ja osaliselt juba üle piiri Läänemaal. Lepime kokku, et kohtume Laukna tanklas, et sealt koos edasi minna. Reipal sammul astub mees autost välja ja pärast kiiret tervitust suunab meid Hepa tankla uude hoonesse ja tutvustab seda kui küla vaatamisväärsust. Juba esimestest minutitest on selge, et Kirsipuu ei ole suu peale kukkunud ja kõike, mis ta räägib, saadab mõnus muie.
Minutike hiljem sammume juba tagasi auto poole. Pikema jututa juhatab ta meid fotograafiga oma autoni ja ütleb, et nüüd lähme Kullamaad vaatama. Mõne minuti pärast sõidamegi üle maakonnapiiri Lääne-Nigula valda. Esimese põgusa peatuse teeme Koluvere mõisa juures. Sealt suundume Kullamaa Püha Johannese kiriku juurde. Ikka sama reipalt teatab Kirsipuu, et nüüd lähme kirikutorni. Võti näpus, avab ta kiriku ukse ja juba leiangi end aste astme järel kõrgemale ronimas. Uurin, kuidas talle kirikuvõti on usaldatud. Kirsipuu vastab, et on koguduse liige ja toetab kirikut. Võtme saab ta küsimise peale ja viib pärast jälle tagasi. Naljatades lisab ta, et ju siis on piisavalt usaldusväärne.
Kirikutornist avanev vaade imetletud, suundume tagasi alla ja jätkame Kullamaa kiirekskursiooni. Järgemööda tutvustatakse mulle vaba aja veetmise võimalusi, kohalikku söögikohta ning vallamaja, kus hetkel toimetab Kullamaa osavallavalitsus.
Kirsipuu on olnud tihedalt seotud nii Märjamaa kui ka endise Kullamaa vallaga. Ta kuulus Kullamaa vallavolikogusse aastatel 1992-2009, olles ühe koosseisu ka volikogu esimehe rollis. Ta räägib, et oli ka haldusreformi eel komisjonis, mis arutas Kullamaa tulevikku. Tollal oli laual võimalus Märjamaa vallaga ühineda. Kirsipuu toetas seda mõtet ja leidis, et Märjamaa kasuks rääkis nii mõnigi asjaolu. Märjamaal on konkreetne keskus erinevalt Lääne-Nigula vallast. Samuti olid tema silmis suurteks plussideks kino, ujula ja muusikakool.
Ometigi läks nii, et Kullamaa Märjamaaga ei ühinenud. Sellest hoolimata on seosed kahe koha vahel tänaseni tugevad. Märjamaalt käib Kirsipuu sõnul 50 õpilast Kullamaa keskkooli. Ja ka Kullamaa rahvas eelistab keskustest Haapsalu ja Lihula asemel pigem Märjamaad.
Praegu on Kirsipuu sissekirjutus Märjamaa vallas. Ta ütleb, et kirjutas end ümber, kuna tema ettevõtte tootmine asub Lauknal ning Kullamaal oli igavaks läinud. Küsin, kumba piirkonda ta rohkem oma koduks peab. Selle peale teatab Kirsipuu, et ta ei keskendu piirile Kullamaa ja Laukna vahel. Kaasa elab ta mõlema paiga käekäigule.
Päris põllumees
Kirsipuu on oma nooruspõlve Tallinnas veetnud ja tollases Tallinna 37. keskkoolis hariduse omandanud. Ta märgib ära, et lisaks väikestele maakoolidele pannakse kinni ka pealinna koole. Just sedasi läks Tallinna 37. keskkooliga, mis 2014. aastal suleti. Hiljem on ta lõpetanud metsanduskooli Luual ja Sodankylä kooli Soomes. Tema vanavanemad olid aga Kullamaalt pärit. Pärast vanavanemate lahkumist jäi maja tühjaks. Nii otsustaski mees Kullamaale elama asuda.
Kirsipuu ise ütleb, et ju temas on ikka natuke vanaisa geene, mis maale elama kiskusid. Oma otsust ta kahetsenud ei ole. Naljaga pooleks lisab ta, et pätti temast ei saanud. Rikkaks ka mitte.
Maale tuli ta elama pärast sõjaväge 21-aastasena ning asus kolhoosis metsavahina tööle. Pärast kolhoosi laialiminekut hakkas ta kaubandusega tegelema. Einar Pärnpuuga kahepeale pidas Kirsipuu poode Vigalas, Lauknal ja Koluveres. Ühel hetkel müüs ta poed maha ja tegevus kaubanduses sai otsa.
Kirsipuu meenutab, kuidas ta loomi pidama hakkas. Lõuna-Eestis elanud vanaema andis talle pullvasika. Peagi oli tal 30-pealine lehmakari. Täna, 20 aastat hiljem on see kari 350-pealiseks kasvanud.
Põllumajandusettevõtte Kärneri-Jõe OÜ asutas Kirsipuu 1998. aastal. Enne seda oli tal ka teisi väiksemaid ettevõtteid, kuid just Kärneri-Jõe on püsima jäänud ja toob mehele leiva lauale. Ettevõte võitis eelmisel aastal Äripäeva koostatud Läänemaa parimate ettevõtete edetabelis esikoha. Kirsipuu möönab, et majandustulemuste suur kasv tulenes osaliselt ka piimakriisi lõppemisest.
Lisaks lehmade pidamisele on ettevõttel ka haritavad põllumaad. Muie suul seletab ta, kuidas põllumees pole see, kes vilja kasvatab. Äärmisel juhul on tegemist poolpõllumehega. Päris õigeks põllumeheks saadakse ikka siis, kui loomad ka on. Kirsipuu saab mõlemasse kastikesse linnukese teha.
Tööd annab ta 15-20 inimesele. Oma ettevõtte edukuse paneb ta suuresti just heade töötajate arvele. Kaadrivoolavusega probleeme ei ole. Pigem saab tema juures näha, kuidas pika staažiga isa kõrval nüüd juba poeg samas ettevõttes tööd teeb.
Elukutse on Kirsipuu enda peres edasi pärandanud. Mehe kärgperes on üles kasvanud viis last. Poeg Andres tegeleb tänaseks samuti põllumajandusega. Isa sõnul on järgmine põlvkond märkimisväärselt innovaatilisem ja saavutab seeläbi ka paremaid tulemusi.
Kirsipuu räägib asjadest ilustamata ega jäta kasutamata võimalust põllumehe elu üle nalja visata. „Raha tuleb puhtalt sulaselgest sõnnikust,” ütleb ta muiates. Sinna juurde tsiteerib ta sama lõbusalt Lennart Meri ja ütleb: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.”
Ta tõdeb, et poolteist aastat oli seis tõesti nigel, sest piimahind oli madal. Ja siis lisab jälle lõbusalt: „Häda ei tule mitte siis, kui raha ei tule ja piimahind madal on. Häda tuleb siis, kui kaks päeva järjest piimaauto ei tule.” Seejärel jutustab ta, kuidas kord läks viis tonni piima hapuks, mis tuli käsitsi siloaukudesse tassida.
Heitlikust põllumeheelust loobumisest ta mõtteid mõlgutanud ei ole. Ta lihtsalt leiab, et ega kuskil mujal midagi muud tehes nagunii parem oleks. Pigem ütleb ta jälle naljatamisi, et põllumehe elu on hea just seetõttu, et talve jooksul jõuab eelmise aasta saagi ära unustada ja kevadel jälle rõõmsalt otsast peale hakata.
Julged väljaütlemised
Koos sissekirjutusega Märjamaa valda tuli ka otsus kohalikel valimistel kandideerida. Kirsipuu kandideeris valimisliidu Märjamaa nimekirjas. Kohe esimesel aastal saadud häälte arv oli tema jaoks positiivselt üllatav. Küsin talt, miks ta kandideerida otsustas. Ta räägib selle peale Loodna vallast, mis 2002. aastal Märjamaa vallaga ühines. Volikogu seitse liiget saadi hädavaevu kokku ja asendusliikmeid polnud. Kirsipuu leiab, et see saigi vallale saatuslikuks. Inimestel lihtsalt puudus huvi. Tema jaoks on loomulik soov kaasa rääkida vallas, kus elatakse või töötatakse.
Kirsipuu on Märjamaa volikogu liige olnud viimased kümme aastat. Ta on juba kolmandas koosseisus. Mees ise ütleb, et see jääb tema jaoks viimaseks korraks. Selle aja jooksul on ta oma õigust kaasa rääkida ja küsimusi esitada innukalt ka ära kasutanud. Ta ise ütleb, et ei sõltu mitte kellestki ja see annab talle vabaduse oma arvamused ausalt välja öelda. Mõistagi saab ta nii mõnigi kord seetõttu pahameele osaliseks. Julgelt ütleb ta välja, et kaks kolmandikku volikogu liikmetest ei räägi volikogu istungitel mitte ühtegi sõna. „Siis ei pea üldse kohale tulema,” leiab ta.
Täpselt sama julgelt ja kõhklemata avaldab ta arvamust tänase vallajuhi kohta. Tal ei jätku kuigi palju häid sõnu kirjeldamaks, kuidas vallavanem võimule tuli. Pärast valimisi otsustati valida volikogu esimeheks Urmas Kristal ja vallavanemaks Villu Karu. Kõigest viis kuud hiljem toimus meelemuutus. Esmalt püüti umbusaldust avaldada volikogu esimehele ning selle ebaõnnestumisel vallavanemale. Viimane neist läks läbi ning uueks vallavanemaks valiti Merlin Suurna. „See on reetmine. Selle ütlen ma kohe välja,” ei hoia Kirsipuu end tagasi. Tema ei toetanud kumbagi umbusaldusavaldust.
Üks koledamaid seiku selles võimuvõitluses oli Kirsipuu arvates asjaolu, et ei Merlin Suurna ega Teet Tomson andnud ise avaldusele allkirja, kuigi just nemad kaks olid Kirsipuu sõnul asja taga. On veel nii mõnigi otsus, mida Kirsipuu teravalt kritiseerib. Üks neist puudutab eelmise aasta lõpus Märjamaa vallas preemiateks jagatud 186 000 eurot. Ta leiab, et seda summat oleks saanud paremini kasutada. Ta viskab õhku mõtte, et nii nagu sotsiaaltoetusi taotledes peaks ka preemia saamiseks avalduse kirjutama ja põhjendama, miks preemiavääriline ollakse. Arvestades, et vallal on enda sõnul alati raha vähe, on praegune preemiate maksmine Kirsipuu silmis lihtsalt rahapõletamine.
Kirsipuu toob välja mitmeid valdkondi, kus Märjamaal on head tööd tehtud. Teisalt, olles seotud ka Läänemaaga, näeb ta kohti, kus saaks paremini. Kullamaaga tutvumise käigus märgib ta mitmel korral, kui korras on sealsed teed. Sama ei saa ta paraku Märjamaa valla teede kohta öelda.
Samuti toob ta välja, et Lääne-Nigula vallas ei pea lasteaialapsed toiduraha maksma. Eelmisel nädalal toimunud Märjamaa vallavolikogu istungil esitas Kirsipuu eelnõu loobuda lasteaia kohatasust. Eelnõu oli tema sõnul ajendatud asjaolust, et Märjamaa kohatasud olid tõusmas.
Teised volikogu liikmed Kirsipuu eelnõud ei toetanud. Lepiti vaid kokku analüüsida lasteaedade majandamist ja nende vajadusi. Kirsipuu jätab õhku küsimuse, miks peab suure ja eduka valla kohatasu nii kõrge olema, kui väike naabervald saab teisiti hakkama. Naljaga lisab ta juurde, et jutuga lapsi ju ei tehta. Kui lapsed on prioriteet, siis tuleb tegutseda ja neid toetada.
On ilmselge, et Kirsipuu ei ole keskmine ülemäära ettevaatlik ja pigem vaikiv volikogu liige. Tema arvamused on teravad ja ta ütleb need selgelt ka välja. Veel enne, kui taas Laukna Hepa tankla juures eraldi autodesse istume, uurin, kas tema väljaütlemisi peetakse tihti liiga julgeks. Kirsipuu naerab ja ütleb, et inimesed ei julge küsimusi esitada, sest kardavad, et neid seetõttu lolliks peetakse. Ja siis lisab, et tema end sellega ei vaeva.
