Advendiaeg – millal see tuli ja mis see on?

Advent (ladina keeles adventus Domini ehk eesti keelde pandult Issanda tulemine) on kirikukalendris neli nädalat vältav periood, mis algab neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha. Kristlik maailm tähistab niimoodi Jeesus Kristuse sündimise ehk Jumala lihaks saamise ehk Issanda esimese tulemise ootust. Ühtlasi algab esimese advendipühaga liturgiline kirikuaasta.
Kui paljud meie hulgast neid detaile teavad või neid oluliseks pidada oskavad? Üritasime seda oma küsitlusega välja selgitada, kuid olime sunnitud hästi kiiresti küsimuse ümber formuleerima, sest inimesed tänaval ei osanud meile advendiaja sisu kohta midagi kosta. Pärisime hoopis, mida see aeg kellelegi tähendab.
Niisiis sisu ei osata seletada, kuid sellest hoolimata on igalühel meist nende nelja nädala kohta mingi seletus ometi olemas. Folkloristid kinnitavad, et advenditavad jõudsid Eestisse millalgi 1980-ndate lõpus, kui suhtlus soomlastega vabamaks muutus. Sealt toodi advendikalendreid ja muid jõulueelse ajaga seotud kombeid. Praegu on isegi raske uskuda, et seni ei teadnud me advendist õieti midagi.
Aga päkapikud tekkisid Eestisse umbes pool sajandit varem. Esialgu seoti neid näärivanade töötubadega, kus pakiti kinkideks igasuguseid importesemeid ehk asju, mis levisid ainult kaupluste lettide all. Mõni aeg hiljem hakkasid mehikesed akende taga piiluma ja panid kirja kõik inimeste pahad teod ning pahad mõtted. Nagu mingid pisikesed kagebistid (tänapäevatähenduses salapolitseinikud). Vähe sellest – sealt edasi tükkisid nad öötundidel võõrastesse magamistubadesse, tegid akendele jälgi ja jätsid maha Kalevi komme.
On isegi natuke imekspandav, et meie suhteliselt usuleige (kui mitte öelda: peaaegu paganlik) ühiskond on selle nii kergelt omaks võtnud. Võib-olla seetõttu, et me kõik, isegi kui meil pole usku Issandasse Jumalasse, vajame headust ja hellust. Eriti siin, Põhjamaa piiril, kus pimeda hommiku ja pimeda õhtu vahel on vaid mõned hämarad tunnid. Kõik inimesed armastavad soojust ja valgust.
Jõulud on hingevalgus ka neile, kes Kristust muinasjutukangelaseks peavad, ja neli jõulueelset nädalat on selle erilise, sõnulseletamatult helge püha ootuse aeg. Kõigis meis on salajane lootus, et kui väga soovida (salaja ka paluda), siis juhtub ime ja sünnib see, millest igaüks eraldi vaikselt unistanud on. Selles usus lähevad jõululaupäeval kirikusse ka täiesti kirikuvõõrad inimesed. Ja saavad rahulduse isegi siis, kui ei mõista päris täpselt sõnumit, mida kuulsid. See salasõna jääb meid saatma. Kuni järgmise advendiajani. Ja järgmiste jõulupühadeni.
Ja mis saab selles halba olla. Head advendiaega ning jõuluootust!