Siim Jõgis
Vana-Vigala maadlus on tihedalt läbi põimunud ühe nimega – Olev Nisumaa (60). Tema on aastakümneid seisnud hea selle eest, et Vigala maadlustraditsioon oleks järjepidev ning sealt kasvaks mitte ainult Eesti tasemel, vaid ka maailma mastaabis tegusid tegevad sportlased.
Lugematuid tunde on ta veetnud oma õpilastega maadlussaalis ning jaganud näpunäiteid, kuidas matil vastasele tuul alla teha. Nisumaa on treener maadlusklubis Juhan, mis tegutseb lisaks Vigalale veel Märjamaal, Valgus ja Läänemaal asuvas Risti alevikus. Novembri lõpus tähistas Nisumaa oma kuuekümnendat sünnipäeva ning selle valguses oli ta valmis Raplamaa Sõnumitele oma töödest ja tegemistest pajatama.
Sisuliselt terve oma elu on ta elanud Paljasmaa külas, mis jääb Vana-Vigala külje alla. See nimi sobib külale erakordselt hästi. Kui sõita külast läbi ning heita ümbritsevale pilk, on see tõepoolest paljas maa. Silma hakkab vaid üks park, mille muide on istutanud Olev Nisumaa ise. Seal lookleb terviserada ning saab jooksmas või jalutamas käia. Paljasmaa külas asub Härma talu, mida võib pidada Nisumaade perekonna põlistaluks. Erinevatel aegadel on see kandnud küll erinevat nime. Näiteks Saksa ajal oli see Erma ning Vene ajal Ärma.
Talupidamisega Olev seal enam küll ei tegele. Selle asemel putitab ta garaažis vanatehnikat ning kasvatab ümber Saksamaa noori, kes on oma kodumaal sattunud pahandustesse. Kõike seda teeb ta maadlustreeneri ameti kõrvalt.
Esimene võit esimeses klassis
Olev Nisumaa sündis 29. novembril 1959. aastal Vigalas. Haridust asus ta omandama Peru koolis, mis lakkas eksisteerimast 1969. aastal. Esimesed lapsepõlve süütud kaklused pidas ta maha kuue-seitsmeaastaselt koos naabripoistega küünis. “Reegleid ei mäleta, aga pärast olid meil ninad verised,” meenutas Nisumaa. Võib-olla sealt tuligi sisse võitluskunstide pisik? Esimese klassi õpilasena osales ta ka oma esimesel maadlusvõistlusel (1968. aasta mai). Diplom sellest on tal tänase päevani säilinud, heas korras ka veel. Sellel on ilukirjas, et Olev Nisumaa saavutas esikoha – selge vihje, et maadluses võib ta tegusid teha ka tulevikus.
Võidule järgnes küll aastatepikkune paus, kui Olev selle spordialaga kokku ei puutunud. Kuus aastat hiljem, õppides Kivi-Vigala põhikoolis, jõudis ta maadluse juurde tagasi ning tegi trenni kord nädalas. Treeneriks oli Rein Jässi. Sedasi läks mööda kaks aastat. Kutsekoolis õppides võttis ta treeninguid juba tõsisemalt ning Hugo Suislepa käe all tehti kolm treeningut nädalas. “Siis ma hakkasin paremini aru saama, misasi see maadlus tegelikult on. Suislep oli see, kes minu seemet kastis, et huvi veel kasvaks,” rääkis Nisumaa. Maadlus oli poiste seas populaarne, ühes grupis võis olla umbes viisteist õpilast.
Motokross ja külgkorv
Maadlus on üks läbivaid jooni, mis on Olev Nisumaad saatnud terve elu. Muidugi on ette tulnud ka selliseid perioode, kui see spordiala on jäänud tagaplaanile, kuid ikka on ta leidnud tee tagasi. Üks selline periood oli teenistus Nõukogude armees. Kui sellega ühele poole sai, hakkas Nisumaa tegelema motokrossiga.
Sõber Ants Aleksandrov koputas uksele ja kutsus Olevi omale külgkorvi. “Davai, lähme! oli minu esimene reaktsioon. Pärast esimesi sõite käisin oksendamas, aga hiljem harjus keha ära. Olen nii korvi alt kui ka korvi pealt läbi käinud ning jalg on tagurpidi läinud. Sellest ajast on mul terve kollektsioon kipse,” rääkis Nisumaa.
Motokrossis läks tal tegelikult päris edukalt. Ta on Eesti NSV meistrivõistlustel võitnud 650 cm³ külgvankriga mootorrataste klassis 1987. aastal pronks- ja 1989. aastal hõbemedali. Viimane sõit tehti 1991. aastal. Kui tuua siia võrdluseks maadlus, ei ole Nisumaa sellel alal täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel kordagi osalenud.
Kogu motokrossis veedetud aja oli maadlus Nisumaa jaoks tagaplaanil, kuid mitte päris olematu. Treeninguid viis ta oma õpilastele küll läbi, aga nädalavahetustel ta nendega võistlustel kaasas käia ei saanud. Seega jäi vajalik tagasiside oma õpilaste arengust saamata. Pärast motokrossiga lõpparve tegemist oli võimalik rohkem maadlusele keskenduda ja isegi välismaal laagrites käia. Aeg oli selleks ajaks muutunud ning Nõukogude Liit vahetunud Eesti riigi vastu. Koos Soome olümpiavõitjatega ühises laagris käia oli suur asi.
Saksa noorukid
Tegelikult on maadlustreeneri ametikoht Nisumaa jaoks pigem hobi kui põhitöö. Leiva toob lauale töö Saksa noorukitega, kes on oma kodumaal sattunud pahandustesse ning tulnud Eestisse, et uues keskkonnas oma elu korda seada. Nisumaa võtab nad enda juurde elama. Töö on muidugi keeruline. Et nendega toime tulla, tuleb olla esiteks hea suhtleja, tunda inimeste psühholoogiat ning olla kannatlik. Kasuks tuleb loomulikult ka hea füüsiline vorm, mille Nisumaa on trennides saavutanud. Tänaseks päevaks on ta olnud selles süsteemis ning aidanud Saksa noorukeid kakskümmend aastat.
Asja mõte on selles, et lõpetada noorukite kriminaalne tegevus keskkonnavahetuse kaudu. Saksamaal oleks neil uue elu alustamine keeruline, sest kõiksugu ahvatlused on käegakatsutavad. Need võivad olla narkootikumid, alkohol, sigaretid, vargused, kaklused, kuid samas ka vana sõpruskond, kellega pahandused on korda saadetud. Kodumaalt eemal on kõigele eelnimetatule võimalik piir peale panna ning see ongi Nisumaa ülesanne – hoida noorukeid valve all ja ühtlasi kasvatada.
Noorukeid vahendab Saksamaalt Eestisse SA Tuletorn Fond ning Nisumaa on teinud nendega koostööd viimased kakskümmend aastat. Selle ajaga on tema hoole alt läbi käinud 23 probleemset noort. Seni, kuni nad viibivad Eestis, on neile ette nähtud konkreetne päevakava: 3 tundi õppimist, 2 tundi tööd, tund aega sporti. Sealjuures on ligipääs internetile piiratud. Seda võimaldatakse vaid hea käitumise korral loetud tunnid nädalas. Üks nooruk võib olla Eestis kolm aastat või isegi rohkem ning selle ajaga õpib ta ka eesti keelt. “Mõni ütleb, et see ei ole üldse töö, aga minule meeldib see väga. Kogu aeg peab mõtetega asja juures olema, et nad hommikuks pole jalga lasknud,” rääkis Nisumaa.
Praegu viibib Nisumaade majapidamises kaks sakslast. Ühe eest vastutab Olev Nisumaa ise ning teise eest tema poeg Jüri. Aga kas Eestis käituvad nad ilusti? Tuleb ette ka keerulisi episoode, kuid nendest on saadud üle. “Fakt on see, et Eestisse tulles peavad nad lahti saama kuritegevusest. Osaga see õnnestub, teistega mitte. Tagasiside on mul ju olemas, kui nad Saksamaale naasevad,” sõnas Nisumaa. Näiteks ühest pahandustesse sattunud Saksa noorukist, kes elas Olev Nisumaa juures, kasvas igati eeskujulik Bundeswehri ehk Saksa kaitseväe ohvitser. Kuna noorukitele on ette nähtud ka sportimise aeg, võtab Olev nad maadlustrenni kaasa.
Tuntud õpilased
Olev Nisumaa annab igal nädalal kolm maadlustrenni Vana-Vigalas. Poeg Jüri Nisumaa treenib Valgu ja Kivi-Vigala noori maadlejaid. Läänemaal Risti alevikus viib treeninguid läbi Hannes Välis. Kõik see käib MK Juhan klubi all ning kokku on maadlejaid 25. Kui võtta ette nimekiri Olev Nisumaa tuntumatest õpilastest, on üks neist kindlasti Tarvi Thomberg. Ta on kolmekordne Eesti meister kreeka-rooma maadluses (2003; 2005; 2008). 2004. aasta olümpiamängudel Ateenas teenis ta 19. koha. Veel on tuntumad nimed näiteks Olari Suislep ja Taavi Tikerpalu.
Suislepa puhul on huvitav see, et tema isa Hugo Suislep oli Olev Nisumaa treener ning Nisumaa omakorda oli Hugo poja Olari treener.
Viimastest aastatest on tõenäoliselt kõige tuntum nimi Ardo Arusaar. “Jaa, tema esimesi samme maadlusmatil ma tõesti nägin. Väga vintske vend. Tal oli käeluu katki, aga ikka tuli trenni, et saltosid teha. Tema näitel võib öelda, et töökus on kõige suurem andekus,” rääkis Nisumaa. Praeguseks on Arusaar oma sportlaskarjääri lõpetanud. 2012. aasta Londoni olümpiamängudel saavutas ta kaheksanda koha.
Oma õpilaste käekäiku on Nisumaa jälginud peaaegu religioosse pühendumusega. Kuigi samal ajal õppisid nad Tallinnas Audentese spordigümnaasiumis, jõudsid nad reedeti ka Vigalasse Nisumaa treeningutele. “Nad tulid minu trenni ka ja rääkisid, kuidas neil koolis läheb, arutasime probleeme, kui neid ette tuli. See on kogu aeg sedasi olnud. Mul ei ole ühtegi õpilast, kellega oleksime üksteisele selja pööranud,” rääkis Nisumaa. Muresid on isekeskis tulnud lahendada igasuguseid. Alates õppimisraskustest koolis kuni rahaprobleemideni. Mida osavam on õpilane, seda rohkem kipub tema peale ka raha kuluma. Võistlustel käimised, laagrid, varustus, õppevahendid – kõik see maksab.
“Kurb on see, kui õpilase areng jääb seisma rahapuuduse tõttu. Eks siis tulevad appi erinevad toetused ja vallad. Neile on küll taotlusi kirjutatud. Võtame näiteks Tarvi Thombergi. Maailmameistrivõistlused toimusid Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kuidas ma saan talle öelda, et sa ei saa sinna minna, sest raha pole? Käisin kümneid ja kümneid asutusi läbi, et igalt poolt natuke toetust küsida. Mul on siiamaani alles kaust kõigi nende taotlustega. Ta käiski Lõuna-Aafrikas ära ja sai kadettide arvestuses kümnenda koha,” rääkis Nisumaa.
Treener ise oma õpilasega kaugele Aafrikasse kaasa minna ei saanudki. Aasta oli siis 1998 ning Nisumaa tegeles talupidamisega. Kõigepealt tuli veenduda, et lehmakarja eest on hoolitsetud, enne kui sai hakata mõtlema pikkade reiside peale. “See oli aeg, kui piima kallati maha, Maapank läks pankrotti ja piimatööstustel olid samuti rasked ajad,” meenutas Nisumaa. 1999. aastal otsustas ta oma lehmakarjast loobuda ning sealt edasi tuligi juba töö probleemsete Saksa noorukitega.
Kaks õpilast olümpial
Olev Nisumaa õpilastest on seni saanud end olümpiamängudel proovile panna kaks – Tarvi Thomberg (Ateena 2004) ja Ardo Arusaar (2012 London ja 2016 Rio de Janeiro). Arusaare võistlemisi sai vaadata otseülekandes ning Nisumaa sõnas, et oli uhke tunne küll oma õpilast nii kõrgel tasemel vaadata. “Päris mitu halli karva tuli juurde, kui mõtlesin, et miks ta matil just sellise otsuse langetas,” rääkis ta ning lisas, et õpilastele kaasaelamine pakub võimsaid elamusi ja emotsioone, mis motiveerib treenerina edasi tegutsema. “Tunnen suurt rõõmu, kui õpilasi on märgatud ja tunnustatud.”
Ja vähemalt praegu veel hoog ei rauge. 2004. aastal pälvis ta tunnustuse “Parim kreeka-rooma maadluse treener” ning 2012. aastal valiti ta Vigala valla aasta isaks.
