Urmas Paet
Eesti rahvusvahelist kuvandit kehvasti mõjutavaid välispoliitilise sisuga avaldusi on praeguse valitsusliidu juhtivtegelastelt hakanud tulema ärevaks tegevalt sageli. Eesti maine ja usaldusväärsus ennekõike meie liitlaste silmis mõjutab otseselt ka julgeolekualast kindlustunnet.
Mõne nädala sisse mahuvad ebaõnnestunud avaldused Eesti olematust julgeolekuplaanist B, Soome värske peaministri ja sellekaudu ka paljude soomlaste ees Eesti valitsuse ja Eesti narriks tegemine, ärplemine Saksamaa suunal, justkui neil puuduks kaitsetahe vajadusel Eestit aidata.
Ja nüüd on lisandunud siia ritta Riigikogu esimehe uusaastaavalduses aetud ebaselge jutt, mis andis Venemaale võimaluse seda tõlgendada Eesti territoriaalsete pretensioonidena Venemaa suhtes, olgugi et nii Eesti kui ka Vene valitsuse heakskiidul alla kirjutatud piirilepped, mis fikseerivad piirijoone, ootavad parlamentide ratifitseerimisotsust.
Territoriaalseid pretensioone ei pea kohaseks ka meie liitlased, sest riikidelt, sealhulgas Eestilt, eeldatakse järjekindlust ja ettearvatavat poliitikat. Ja seda eriti nii olulistes asjades, nagu seda on riikidevaheline piir. Seega, kui Eesti valitsus kiitis 2014. aastal piirilepetes oleva piirijoone asukoha heaks ning lepingud allkirjastati nii valitsuse kui ka Riigikogu väliskomisjoni toetusel, ei ole tõsiseltvõetav hakata viis aastat hiljem mingit teist juttu ajama. Seda ei mõista ega pea adekvaatseks ka meie liitlased. Lisaks pole selline jutt kuidagi Eesti huvides. Ja päevapoliitiline parteiline eesmärk ei tohi üles kaaluda Eesti välispoliitilist ja julgeolekualast rahvusvahelist usaldusväärsust. Pealegi on kaks tänast valitsusparteid, Isamaa ja Keskerakond, Eesti-Vene piirilepete sõlmimise heaks kiitnud.
Ka üldpildis jätab see nii Eestisse kui ka Eestist välja kummalise mulje, kui praeguse valitsusliidu tegelased seavad kahtluse alla Saksamaa valmiduse NATO kollektiivkaitsesse panustada, räägivad mingist olematust kaitseplaanist B ning ühtlasi enam-vähem samal ajal esinevad avaldustega, mida tõlgendatakse territoriaalsete pretensioonide esitamisena naaberriigile. Eriti, kui see tuleb Riigikogu esimehe suust ning valitsus on selle peale vait.
Kõige selle tulemusel jääb mulje, et Eestile välis- ja julgeolekupoliitilist mõju avaldavad väljaütlemised on praeguse valitsusliidu juhtivliikmetele justkui kerglane mäng või kiirelt ununev nali, kus võib rääkida, mida sülg suhu toob ning millega justkui mingi vastutus või tagajärjed ei kaasne.
Paraku tegelikus elus kaasnevad. Teiste riikide otsustajad ei tea, milline mees on Eesti parlamendi esimees, siseminister või keegi kolmas. Nende jaoks on tegemist oluliste ametikohtadega, mille täitjate sõnalt eeldatakse kaalu ja mõju, sest nad esindavad Eesti riiki.
Riigikogu esimehe uusaastajutu kontekstis tasub meelde tuletada, et 2014. aastal sõlmitud piirilepetega ei osuta Eesti Venemaale mingit teenet, kuid mõlemapoolselt aktsepteeritud kindlaks määratud ja üheselt maha märgitud riigipiir on oluline julgeolekut kindlustav faktor. Ka Eestile. See, et praegu teostab Eesti oma suveräänsust kontrolljooneni, mitte riigipiirijooneni, pole tulevikuvaates mõistlik ning sisaldab julgeolekuriske. Seetõttu ratifitseeris Riigikogu piirilepingud ka juba 2005. aastal.
Piirilepete jõustumine on tulevikku suunatud huvi, sest mida vähem on Eestil Venemaaga lahtisi ja lahendamata suuri küsimusi, seda parem. Riigipiir peab toimima ja olema välja ehitatud. See omakorda eeldab piirilepingu olemasolu. Praegune olukord, kus Eestil on ajutine kontrolljoon, on osaliselt tinginud ka senised takistused piirjoone korralikuks väljaehitamiseks.
Piirilepingute olemasolu naaberriikide vahel on reegel, mitte erand. Rahvusvahelistes suhetes kehtib põhimõte, et piirid on naaberriikide vahel lepingutega kinnitatud. See on vajalik julgeolekupoliitiline tagatis, et võtta maha võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulisel ja tundlikul teemal nagu riigi territoorium. Seda nii rahuajal kui ka kriisiolukorras.
Ja kui arutatakse, et milleks neid lepinguid ikka vaja, siis tasub arvestada, et praegune ajutine lahendus on töötanud küll rahuolukorras, kuid ei pruugi tähendada, et kõik toimiks nii ka keerulisemates oludes. Piirilepingute jõustumine on normaalne areng, mitte pealesunnitud toiming. Leedu ja Läti on piirilepingud Venemaaga sõlminud, seda on teinud peaaegu kõik SRÜ-sse mittekuuluvad Venemaa naaberriigid.
Meie idapiir on NATO kollektiivkaitse piir. Euroopa Liidu liikmesriigina oleme samuti EL-i idapiiril ehk sellega lõpeb EL-i ühisturu ja ühisreeglitega kaetud ala. Selgelt fikseeritud ja toimiva piiri olemasolu pole võimalik alahinnata ei julgeoleku- ega majanduspoliitiliselt.
Kõik 2011.-2015. aasta Riigikogu koosseisus olnud neli erakonda – Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond – tegid valitsusele ettepaneku pidada Vene poolega konsultatsioone, et leida võimalused piirilepete jõustumiseks.
Lepetes on kirjas, et piirilepingutega reguleeritakse eranditult ainult riigipiiri puudutavaid küsimusi ning pooltel pole teineteisele territoriaalseid pretensioone. Mis edasist puudutab, siis peaksid Eesti ja Vene parlament püüdma piirilepete ratifitseerimise ajakavas kokku leppida ning need ka eelpool nimetatud põhjustel ratifitseerima.
20. sajand oli paljudele Euroopa rahvastele ja riikidele traagiline ning keeruline, teiste hulgas ka Eestile. Kui võrrelda 20. sajandi alguse Euroopa kaarti praegusaja Euroopa kaardiga, võib sealt leida vägagi palju muutusi. Eesti ülesanne on kindlustada oma tulevikku – et meie julgeolek oleks võimalikult kindel ja pahatahtlikku tõlgendamisruumi oleks võimalikult vähe.
Omaette väärtus on Eesti riigi usaldusväärsus meie liitlaste ja partnerite silmis. Olgu selleks varasemate kokkulepete austamine või riigijuhtide tõsiseltvõetavad sõnavõtud. Välis- ja julgeolekupoliitilisest kapitalist ei tohi saada sisemaise päevapoliitika peenraha. Seega, ÜRO Julgeolekunõukokku kuuluva riigi valitsusliidu juhtivtegelased, võtke end kokku.
