Stina Andok
Seni peamiselt kunstnikuna kohalikul tasandil tuntust kogunud Jaanus Ermann on avaldanud haikukogumiku, millega on toonud hea haiku kuulsuse taas Rapla maakonda.
Nagu öeldud, on Ermann varem silma paistnud kunstivaldkonnas. Ta on aktiivne siidimaalide looja ning on kunsti õpetanud ka lastele. Värske haikukogumiku „Tolmu lõpp“ esitlus algas laupäeval, 11. jaanuaril Märjamaa valla raamatukogus samuti tema kunsti tutvustamisega. Nimelt on Ermanni mõningad siidimaalid hetkel raamatukogu ruumides üleval. Väga mitmekesised ja värvikad maalingud jutustavad igaüks eraldi loo, olles väljundiks kunstniku hetkeemotsioonidele ja mõtetele.
Sarnaselt kirjeldab Ermann ka haikude loomise protsessi, kus ei esine plaani, reeglipärasust ega ka läbivat siduvat teemat, vaid kirjutised sünnivad mõttesähvatustest. Autor on viljakas, haikud jõuavad temani peaaegu igal õhtul ning vahel saab neid kirja ühe õhtu jooksul suisa mitu. Kuigi näib, et just äsjailmunud haikuraamat võiks tõsta Ermanni haikuringkondades au sisse, on Ermann kirjutanud ja avaldanud oma haikusid aastast 2008.
„Tolmu lõpp“ on neljas haikuraamat Ermanni sulest. Selle teosega on toimunud pööre. Seni on Ermanni luulet avaldanud kirjanik Mathura kirjastus Allikaäärne, kuid „Tolmu lõpp“ sai avaldatud Sven Sildniku ja tema kirjastuse Jumalikud Ilmutused koostöös. Kuna oli tekkinud vajadus leida uus kirjastaja, kirjutas Ermann sõbra soovitusel Sven Sildnikule, kelles ta leidiski endale uue mõttekaaslase. Sildnik, keda teatakse rohkem Kivisildnikuna, on nimekas kirjanik ja kirjastaja, kes on tuntud oma provokatiivsete väljaütlemiste poolest nii teiste kirjanike kohta kui ka kirjandusringkondade ning institutsioonide suunas üleüldiselt.
Selgi korral ei jätnud Sildnik võimalust kasutamata ning premeeris esitlusele tulnud kuulajaskonda oma mitmekülgse esinemisega, andes põgusa ülevaate nii haikudest, nende kirjutamise tehnilisusest, parimatest ja halvimatest kirjutajatest, kirjanduse devalveerumisest ja muust seonduvast. Ehk seda enamgi, et tegemist on karmi kriitikuga, tõuseb kõrgemale Ermanni värskeim teos „Tolmu lõpp“, mida väljaandja ise loomulikult ääretult tugevaks peab. Sildnik nimetab Ermanni suisa Eesti haikude üheks tipuks, paigutades ta esikolmikusse. Teised ladvikus olevad autorid on Siim Pauklin ja Sildnik ise. Raplamaa autorite lippu kõrgel hoidnud Andres Ehini nimi käib samuti arutluses haikude teemal läbi, kuid esikolmikusse ta Sildniku hinnangul siiski ei mahu.
Miks Ermann oma varasemate teostega silma ei ole paistnud või miks Sildnik neid isegi kuigi headeks teosteks ei pea, on seotud kirjastaja sõnul just kirjastamise ja sellega seonduvate valikutega. Iseend väga heaks kirjanikuks ja seeläbi toimetajaks nimetav Sildnik jagas kuulajaskonnaga kirjanikuks loomise teekonna peensusi, selgitas teksti toimetamise tähtsust ja tekstide valiku tähtsust, tuues esile, et just Ermanni äsja ilmunud teoses on trükitud need luuleread, mis iseloomustavad autorit kõige paremini ning on tehniliselt kõige tugevamad.
Temaatiliselt siduvat liini Ermanni värskes teoses ei ole, kuna kokku on kogutud mitme aasta jooksul kirja saanud mõtted. Autor tõi ise välja mõned levinumad, öeldes, et kirjutab armastusest, selle puudumisest ning mõtiskleb elufilosoofilistel ainetel. Ka üks esitlusele kaasa elama tulnud autori sõber kinnitas, et Ermann on iseäranis viljakas kirjanik hetkedel, mil ellu on tulnud taas armastus.
Kuigi haikusid on autoril palju veel avaldamata, leiab kirjastaja, et senisest on avaldamise vääriline ja tõeliselt mõjus juba avaldatud. Ermann jätkab mõtiskluste kirja panemisega, kuid avaldas, et on proovinud nüüdseks kätt ka proosa kirjutamises ega välista, et järgmine teos võiks just selles valdkonnas ilmuda.
