Lambakasvatusest Eestis

Eha Metsallik

Käisin aastaid mööda Eestimaad ringi nagu libahunt, otsides silmadega lambakarjadest musta lammast!

Nägin valgete lammaste hulgas mõnda musta Lõuna-Eesti küngaste vahel ja üksikuid Virumaal või Läänemaal, kuid nii kaugelt on ju võimatu neid omale minna nuruma ja omanikku otsima, eriti kui ekskursioonibussis oled. Ükskord naeratas õnn ning must lammas oli Kohila lähedal Urgel lambakarjas. Sealt lähedalt leidsin omaniku üles ning sain tolle kullakese oma karja.
Olin nimelt käsitööhuviline ning kuidas sa kood valge vesti sisse põtru või kitsekesi, kui päris naturaalset musta/halli lõnga ei ole. Või värvuvad rahvuslikud mustavalgekirjud kindad pärast esimest lumesõda halliks, kuna N Liidu aegne must lõng lihtsalt annab värvi pealt ära. Villavahetuses oli hall ja must vill pealegi poole kallim kui valge.
Tänapäeva uued põlvkonnad ei teagi, et toimusid vinged villavahetused. Rapla kultuurimaja oli rahvast täis, kohal käisid Rakvere, Viljandi jt teeninduskombinaadid ja lambavilla ning villase kaltsu vastu sai vahetada nii lõnga kui ka rahvuslikke tekke, igas mõõdus vaipu, villaseid kardinaid ning igasugu silmkoetooteid. Villavahetus oli taskukohane igale maainimesele- lambapidajale. Eriti populaarsed olid saarlased, Saaremaa teeninduskombinaat oma liikuva bussiga. Saarlased oskasid kuidagi eriti hästi värve sobitada ning nende rahvuslik käsitöö oli kuidagi eriti pehme ja mönus!
Paradoks on selles, et nüüd on meil Eestimaal õuedes udusule pehmusega mitmevärvilised lambad – ilusamatest ilusamad, pika villaga, lumivalgest sitikmustani, kuid enam pole mitte kellelgi seda villa vaja. Ei saa isegi villaniitmise kulu tagasi. Vaatamata sellele, et Rapla maakonnas Tammel on alles uhke ajalooline Kabala villavabrik oma üle 100-aastaste seadmetega, mida omanik on suutnud heas töökorras hoida. Müts maha tublide inimeste ees. Ainult lõnga ja villakangast ei osteta tänapäeval enam! Ka lambanahad on Eestimaal täiesti ülearused. Maailm on üle külvatud naftatäidisega tekkide ja patjadega, mida tuleb Vändra-Wendrast nagu saelaudu.
Paljudes riikides on vingelt käima läinud ühistegevus selles maaettevõtluses – lamba-kitsekasvatuses, kus igaüks ei tegele kõigega, nagu meie maarahvalt oodatakse. Meie laia profiiliga maaettevõtja (ühes isikus raamatupidaja, agronoom, zootehnik, seadmete operaator, sekretär, vetarst, traktorist, ehitaja, elektrik, remondimees, kombainer, karjak ja eelkõige turustaja) peab omama lisaks veel tugevat juristipädevust, et kuidagi tõrjuda kaikaid, mida pilluvad PRIA ning VTA. Sellist teenindavate ametite võimutsemist tegelike tegijate üle enamuses riikides ei kohta.

Ela ise ja lase teistel ka elada! Näed seda, mida tead!

Tõlgituna maakeelde: igaüks näeb-kuuleb eri asju vastavalt oma tasemele.
Käisin 14. jaanuaril Maaeluvõrgustiku teabepäeval Pärnus maaettevõtluse õppereiside muljeid teistest riikidest kuulamas. Ühistegevusest Kreekas kõneles konsulent Triin Luksepp ja lambakasvatusest konsulendid Ell Sellis ja Katrin Tähepõld.
Ühistegevus ei ole ka mujal lihtne. Kuid Triin Luksepp esitas oma ettekande lõpus küsimuse: „Kas me elame samas Euroopas?” Temale hakkas silma rollide jaotumine – kõik ei pea tegema kõike. Piirkondlik eripära, näiteks mägedes maa piiratuse tõttu, on ühistegevus sööda tootmisel. Väikestes kogumispunktides sai ära anda kõiki saadusi. Korduvalt kõlas, et meie VTA ei laseks neil toimida. Näiteks Kreekas on töötlemises võrreldes Eestiga vanad seadmed, samas täitsid need oma funktsiooni. Triinule hakkas silma ühine eluline koostöö olenemata juriidilisest vormist.
Lambakasvatuse konsulendid Ell Sellis ja Katrin Tähepõld puudutasid oma ettekandes õppereise Baskimaale, Iirimaale ja läbi Euroopa Hollandisse. Suhtun veidi skepsisega kõigisse õppereisidesse mesinduse näite varal. Paari-kolmekümne aasta jooksul on käidud-nähtud üle maailma igasugu imemesindussaaduste kokkupanemist, igasugu mesindamist ning lausa naaberriikides Lätis ja Soomes riigiametite nulltolerantsi, kuid meie riigis see ei käivitu. Ettepanekud sumbuvad kusagil 200 töötajaga maaeluministeeriumi kabinettides. Kui tulebki mingi seaduse muutmise muudatuse muutmise seadus, siis on see järjekordselt bürokraatia karmistamine. Mõnele inspektorile töö leidmiseks karmistumine maainimese-ettevõtja suunas, olgugi et tema peaks ju see kuningas olema, keda peaks igati toetama-abistama, et ta vastu peaks.
Katrin Tähepõld organiseerib Eesti lamba- ja kitsekasvatajate seltsi jaoks neid õppereise ning Ell Sellis nimetas end lambakasvatuses „vanaks jopeks”. Tema mahlased tähelepanekud olid kuulamist väärt!
Viimasel õppereisil liikusid nad Eesti lammaste kokkuostjatega kaasa, et kogu lammaste kokkuostu skeemist aru saada. Legend on ju kokkuostjate kohta selline, et esiteks nad ei osta, teiseks nad ei maksa, kolmandaks-neljandaks saavad ise ratsa rikkaks.
Leedus oli pikem peatus just lammaste pärast, inimesed said külastada ka Leedu lambafarmi. Ell Sellise sõnum oli, et tore näide, kuidas ettevõtjad püüavad kasumlikud olla, olid Leedus valmistatud lambavillast hubased jurtad: koosolekute, toidu-, magamis- ja saunajurta. Hügieen polevat probleem. Ukse kohalt oli fotol näha seina paksus kuni 50 cm. Peal sademete kaitseks present.
Poola kogumispunktis üllatas loomasõbralikkus. Poola tapamajas nägid nad suruõhutehnoloogiat liha konditustamisel. Euroopa Liidus on ka lambaliha ületootmine, kuna Poola oli (n-ö Brexiti mõjul) alla omahinna Inglismaa lambaid ja liha täis. Kohalikud ei suuda konkureerida. Selle tõttu on kokkuostuhinnad sedavõrd maas. Nägid meeletuid toornahavirnasid. Eestlastest lambakasvatajad ostsid Poolast lambanahku kaasa, kuna meil on parkimine kallim kui seal valmis nahad.
Eesti villa kohta teadis Ell Sellis, et kokkupressitult läks rekatäis Itaaliasse. Tean, et sellega tehti loodusele ja Eesti paljudele lambakasvatajatele tasuta heategu, kui vill pärast niitmist kokku korjati ning 400-kilosteks kuubikuteks pressiti. Vill ju ei põle kah. Itaaliast saadi selle koorma eest 3200 eurot, mis tegelikkuses kattis vaevalt kogumise, pressimise ning veo kulu. Asi seegi! ütles Ell edasi lambaniitjate-heategijate sõnad.

Vahepala

ärgmine Pärnu õppepäeva lektor Rain Kuldjärv valgustas teadusasutuse TFTAK ning Siidrikoja vahelist koostööd. Mainin seda, sest 20% pressimise jäägist läheb loomasöödaks. Olen ise näinud, kuidas käärima läinud mahlapressi jääk ajab ka vanad uted kepslema, küljed ees nagu pallid – neli jalaga korraga õhus!
Olen ka mesilasi purju jootnud. Mulle toodi 40 liitrit suhkrusiirupit Kalevi kommivabriku praaki, mida mee vastu vahetasin suhkrudefitsiidi ajal. Jõudsin paarile perele seda panna, kui sain aru, et mesilased hakkasid lendama liiga energiliselt ja „täiesti valesti” – vahepeal potsatasid rohule, aga panid sealt kohe kõrgustesse. Siis alles maitsesin seda siirupit – oli alkoholiga assortiikommide sisse pandav segu.
Samas rääkis tuttav, kuidas ta sattus lapsena metsavendade punkri lähedal puskariajamise koha peale, olles ise veidi eksinud. Tema suur karjakoer jõi kusagilt nõu põhjast mingit vedelikku ning jäi nii purju, et nad olid öö metsas. Kokkuvõtteks – ole kes iganes, „siider” pole naljaasi!

Lõpetuseks

Mul omal on Türgi näide uskumatust ühistegevusest lamba- ja kitsekasvatuse kohta, mille najal on Türki reisimine Põhjamaade inimestele tehtud sedavõrd odavaks, et lõuna lamba- ja kitsekasvatuse maa saaks müüa põhjamaade inimestele lambanahkseid kasukaid. Reisigrupid (iga nädal ligi 200 eestlast) viiakse kohustuslikus korras kasukaid ning rahvuslikke vaipu ostma. Kordan veel: uskumatu ühistegevuse näide! Riik hoolib oma ettevõtjatest, tootjatest. Kus on meie sellisel tasemel ühistegevus?
Ma pean siin põhjamaal müüma ära 50 lammast, et osta sealt tõeliselt kaunis, kerge, maitsekas, paljudes värvitoonides – looduslike värvidega värvitud – moodne lambanahkne kasukas. Siin Eestimaal, meie kliimas on ju lambanahkne kasukas olnud tuhandeid aastaid tavaline rahva riie. Türklastel endil neid ju suurt vaja ei lähe, kui ainult kõrgemal mägedes paar kuud aastas.
Üllatas võrratu tänapäevane disain. Lambanahk on tehtud pehmeks ja kergeks pika looduslike saadustega (granaatõun jm) värvimise protsessi tulemusel. Reisid Türki korraldatakse nahatoodete, rahvuslike vaipade jm ühistegevuse toetusega meie jaoks alla igasuguse omahinna.
Meie lambakasvatus on vajalik, et säiliksid liigirikkad niidukooslused. Ning meie haruldased rabad ning kohati veel kaunis loodus vajab turisminduse arendamiseks kindlasti ka meie lamba- ja kitsetoodetega rikastamist, et olla külalistele täiuslik – meie rahvuslik. Uhkustamine ajab upakile, kuid mainin siiski, et üks mu lapselaps sai magistrikraadi töö eest „Eesti mahelambaliha ekspordi edendamine ühistulise ettevõtluse abil”. Ja minu lähedased inimesed üritavad lamba- ja kitsekasvatuse probleeme ka praktiliselt lahendada. Selle tõttu näen pidevalt riigipoolseid absurdsusi, kuhu nad peavad oma aega (elu) ning vahendeid kulutama.