Poliitamatöörlusest

On iseenesestmõistetav, et arhitekt, kellele usaldame hoonete projekteerimise, on kõrgelt haritud asjatundja, kellel on nii teoreetilised teadmised kui ka praktilised oskused. Peale selle võtab ta projekteerima asudes ka täieliku vastutuse võimalike tagajärgede eest. Tänapäeval on asjad nii kaugele arenenud, et isegi sauna projekteerimist ei usaldata asjaarmastajale. Mõistlik ju.
Riigiehituslike küsimuste (muuhulgas ka riigi arengu kavandamine kaugemat perspektiivi silmas pidades) ning riigi juhtimise osas me eespool loetletud nõudmisi ei esita. Valimistel Riigikogusse või omavalitsusse endale esindajaks sobilikku kandidaati otsides me üldjuhul inimese hariduse ja seni omandatud oskuste vastu huvi ei tunne. Lepime pealiskaudsete enesekiitusest nõretavate tekstikestega, mis valimisreklaamist silma jäänud, ning valimiskoosolekul kuuldud lobeda tsenseerimata sõnakasutusega. Alles hiljem, kui valitu hakkab Riigikogu saalis või ministritoolis otsuseid tegema, oleme jahmunud, et kuidas sai juhtuda, et niisugune napi Kesk-Eesti kolledži keskkonnakorralduse eriala atestaadiga sell on võimu juurde pääsenud ja laiab oma profaansust häbenemata.
Tegelikult peaksid meie nõudmised poliitikutele olema sama karmid kui näiteks kirurgidelegi. Kellelgi ei tule ju pähe, et laseks pimesoolt mõnel rätsepal või kingsepal lõigata – kääre ja nõela oskavad mõlemad kasutada. Kus sa sellega! Ühiskonna arengu ehk siis riigi ja rahva tervisliku seisundi küsimuste lahendamise anname aga rahumeeli diletantide kätte, kes peale kõige muu ka tagajärgede eest ei vastuta. Pole siis imeks panna, kui need, kes räägivad innovaatilisest riigist, mida lubatakse hoida ka meie lastele ning lastelastele, jätavad selle juures kirjandusmuuseumi rahanappusse, ei eralda teadusasutustele teaduse arendamiseks vajalikul määral vahendeid, halvustavad sõnades NATO-t ehk täpsemalt sõdureid, kes on valmis koos meiega osalema Eesti kaitsmisel, ähvardavad võimaliku riigipiiri ratifitseerimise põhja lasta ning jutlustavad selle juurde „süvariigist”, kus levivad „lutikad” ning punutakse rahvusriigi vastast vandenõude võrku.
See amatörism võib kohati näida küll üsna naljakas, kuid on kokkuvõttes ikkagi väga ohtlik nii riigile kui ka rahva kestmajäämisele.
Kujundlikke näiteid sellest, mis juhtub, kui poliitikakujundamine usaldatakse asjaarmastajate kätte, toovad uudistevood argielust peaaegu iga päev. Kõige värskem on sõnum Tartust, kus üks amatöörist koalitsioonipoliitik suutis lühikese ajaga purustada ülikoolilinna üsna monoliitse ja rahuldavalt toiminud võimuliidu. Aga nii kaugele pole vaja minnagi – meil on endal võtta poliitiline tuulispask, mis pööritas ligi aasta Märjamaa vallas ja on heitnud varju ka kogu maakonnale.