Katri Reinsalu
Olukord, kus RMK soov metsa majandada läheb vastuollu kohaliku kogukonna sooviga seda säilitada ei ole midagi ebatavalist. Näiteid sellest võib tuua ilmselt igast maakonnast, kaasaarvatud Raplamaalt.
Eelmise aasta lõpus tekkis sama vastasseis Kose aleviku ümbruse metsade pärast. Tegemist on kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alaga. KAH-aladeks liigituvad näiteks tiheasustusalade territooriumil ning nendega vahetult piirnevatel aladel kasvavad metsad. Tekkinud vastasseisudest jäävad alati kõlama samad mõtted. Kohalikud ei tunne, et neid piisavalt kaasataks või kuulda võetaks. Õhku jääb küsimus, miks on RMK soov metsa raiuda suurema kaaluga kui kohalike elanike soov metsa säilitada.
Kaasamine ei toimi
Kose kogukonna üks esindajatest Eleri Lopp-Valdma leidis, et kogukonnaga ei arvestata sellistes olukordades piisavalt. „Kose näite puhul võib öelda, et pigem sooviti näilist kaasamist teha ja seda ka tehti,” lisas ta. Nende metsade lähedal elavate inimeste arvamust hakati päriselt arvestama alles siis, kui harvesterid metsas olid ja inimesed väga suurt lärmi tõstsid. See tähendas, et kohalikud pidid tegema pöördumisi, esitama pretensioone, algatama petitsiooni, koguma allkirju ja kaasama meediat. Viis päeva käis metsas lageraie, kuni jõuti ajutise raierahuni. Lopp-Valdma ütles, et tänase tulemuseni on jõutud läbi higi ja pisarate.
Omajagu on sellele olukorrale muidugi ka ilm kaasa aidanud, sest see lihtsalt ei soosi harvesteride tegevust metsas. Samal ajal ei saa Lopp-Valdma sõnul ka öelda, et kohalikele oleks kuidagi vastu tuldud, sest hetkel ollakse äraootaval seisukohal, mida RMK vastab ja edasi teeb.
Teine Kose kogukonna esindaja Virgo Orasi selgitas tavalist skeemi, kuidas RMK kõrgendatud huviga alade puhul käitub. Esmalt paneb RMK plaanid paika ning alles siis tuleb neid kogukonnale tutvustama. „Tavaliselt on tegu lageraiega, mida on nüüd hakatud nimetama „uuendusraieks”. Tavakodanik, kes sellest kuuleb, ei saagi aru, mis sellega kaasneb,” ütles Orasi.
Lopp-Valdma leiab, et kogukonna kaasamine ja läbirääkimised peaksid algama metsamajanduskavade tegemisel. „Siis pannakse raiepaigad ja viisid paika. Praegu on enamik kogukondi ikka sellises olukorras, kus tuleb juba liikuvat rongi peatada,” ütles Lopp-Valdma.
Nii ongi tekkinud olukord, kus ainult heal juhul õnnestub kogukonnal ette näha või kuskilt infot ammutada, et piirkonnas on lähiajal raied plaanis. „Soovitus oleks igal külal, alevikul oma piirkonnas metsateatistel silm peal hoida,” rääkis Lopp-Valdma. Oma roll võiks siin tema sõnul olla ka kohalikul omavalitsusel, kes inimesi raieplaanidest teavitab.
„Kaasamine ei toimi, sest RMK südamesoov ei olegi kogukonda kaasata, vaid see on formaalus sertifikaadi andjatele näitamiseks – „Näe, me kaasame”! Kohalike kohtumisel RMK-ga öeldi meile, et nende jaoks on õnnestunud kaasamine ka siis, kui mitte ühtegi inimest kohtumisele ei tule,” ütles Lopp-Valdma.
Mõistlikud kompromissid
Raplamaa Sõnumid pöördus RMK poole küsimusega, millistel juhtudel on põhjendatud kohalike arvamust mitte arvestada. „RMK jaoks ei ole juhtumeid, mille puhul võime mitte arvestada kohalike inimeste arvamusega,” vastas sellele RMK peametsaülem Andres Sepp. „Riigimets on meie kõigi ühine mets ja meil kõigil on õigus arvata seal kasvava metsa majandamise otstarbekuse üle. Selline otsustus on meie riigi valitsemise ja valitute kaudu delegeeritud riigi tulundusasutusele RMK,” jätkas ta. Sepp leidis, et otsuseid, kuidas metsaga ringi käia, teeme me läbi saadikute, keda valime.
„Riigi valitsejad on öelnud, et riigimetsa kasutamine peab olema säästlik ja jätkusuutlik, see on niimoodi kokku lepitud ka metsapoliitikas. Kas see on säästlik ja jätkusuutlik, hindab perioodiliste auditite kaudu sõltumatu rahvusvaheline audiitor, kes hindab riigimetsas toimuva vastavust säästva metsanduse sertifikaadi nõuetele. Seni on audiitorid tõdenud RMK tegevuste vastavust neile nõuetele,” ütles Sepp.
Ta lisas, et enamasti seisnebki kaasamine selles, et kohalikele antakse teada riigimetsa raieplaanidest, selgitatakse nende põhjusi ja keskendutakse mõistlike, mõlemaid pooli rahuldavate kompromisside leidmisele, mille juures on märksõnadeks maastikuline planeerimine, metsade looduslikud piirid ja tingimused.
Samuti ütles Sepp, et kogukondade kaasamine on igal pool erinev. Suurem osa koosolekutest on tema sõnul konstruktiivsed ja inimesed mõistavad, et puidu kasutamine on tänases kliimamuutuste kontekstis tunduvalt loodust säästvam lahendus kui taastumatute loodusvarade ohjeldamatu kasutamine.
„Siiski on üksikuid juhtumeid, kus metsade majandamisega ei nõustuta. On igati mõistetav, et muutus elukeskkonnas võib olla hirmutav, kuid selliseid juhtumeid kasutatakse tihti ka kas isikliku või mingi grupi tuntuse tõstmiseks. Selliste eestkõnelejate tänane seisukoht – meile meeldib selline mets ja siin me mingeid muutusi ei taha – on üsnagi enesekeskne. Mets vananeb ja muutub meie tahtest hoolimata, seda ei ole võimalik konservi panna,” arvas Sepp.
Ometi kerkib üles küsimus, et kui pidevalt toonitatakse Eesti metsarikkust, siis miks tuleb metsa raiuda aladel, kus see nii paljusid inimesi nii sügavalt puudutab. Sepp vastas, et RMK ei saa oma töös lähtuda asjaolust, et puiduna kasutust väärivad metsad piltlikult öeldes „minu tagaaias” tuleks jätta raiumata ehk uuendamata. „Oma töödega inimeste silma alt kaugemale minemine, et kõik paistaks hästi, oleks täielik enese ja avalikkuse petmine. Ei, me tuleme, selgitame ja põhjendame, miks just nüüd ja miks just niimoodi on õige seda metsa uuendada,” ütles peametsaülem.
Kokkuvõtvalt leidis ta, et kui Kose inimesed keelavad seal kõige kiiremini taastuva loodusvara, puidu, kasutamist, peaksid sellega olema nõus kõik, ka Märjamaa ja Järvakandi inimesed. Sama kehtib ka vastupidise väite puhul. Tema arvates ei ole õige, kui ühes kohas on meie kõigi ühise vara kasutamine meie kõigi hüveks lubatud ja teises kohas ei ole.
