Siim Jõgis
Kerime ajas mõned kuud tagasi ja mitte keegi ei ole koroonaviirusest midagi kuulnud. Ühel hetkel lajatas maailmameedia tõelise põntsuga, et nüüd hakkab Hiinast alguse saanud uus superviirus vallutama maailma. Tahes-tahtmata tekkis küsimus, mida nüüd siis peale hakata. Kas sattuda paanikasse või kehitada eht-maamehelikult õlgu?
Viimsepäevakuulutajaid on tulnud ja läinud varemgi, ilma et midagi (tõsist) juhtuks. Umbes selline meediapaanika küttis kirgi üles 2006. aastal. Toona oli probleemide allikaks linnugripp. Ka siis kajastati iga päev uudiseid, mis sellest haigusest saanud on. Kujutan ette, kuidas ajalehtede toimetustes oodati põnevuse (ja väikese hirmuga), millal saab üles panna suure uudise pealkirjaga “Linnugripp jõudis Eestisse”. Lõpuks jõudiski ning inimesed seisid järjekordades, et vaktsiini osta.
Ma küll ei oska tabada võimalikke sarnasusi nende kahe haiguse vahel, kuid nende meediakajastuses on küll teatavad paralleelid. Lehtedes ja uudisteportaalides jookseks nagu järjejutt – mis saab järgmiseks? Selline samateemaliste ja järjepidevate uudiste lugemine on meediatarbijale meelepärane. Olen seda ise kogenud. Ka koroonaviiruse kohta saabub uudiseid iga päev.
Käesoleva nädala alguses avaldas Suurbritannia ajaleht The Guardian intrigeeriva pealkirjaga uudise sellest, et koroonaviirus võib nakatada kuni 60 protsenti maailma elanikest. Sellise väitega astus avalikkuse ette Hongkongi tunnustatud epidemioloog Gabriel Leung. Seda pealkirja lugedes ei osanudki esimese hooga kuidagi reageerida. Selliseid hirmutavaid sõnumeid saabub juba nii tihti, et lihtne on muutuda nende suhtes ükskõikseks.
Tekkinud on sama efekt nagu tuntud karjapoisi ja hundi loos. Karjapoiss karjatas külast eemal lambaid ning otsustas nalja teha, hüüdes: “Hunt, hunt!” Külarahvas jooksis kokku, et noormeest aidata, kuid hunti ei olnud ja poiss sai lihtsalt kõhutäie naerda. Seda nalja tegi ta veel mitu korda, kuni tuligi hunt. Siis ei uskunud külarahvas enam, et hunt ka päriselt kimbutama tuli. Tulemus oli loomulikult see, et hallivatimees murdis terve karja ning lisaks ka karjapoisi maha.
Skandaalsete uudistega meedias on sama lugu. Mäletan nii selgesti, kuidas üheksakümnendatel aastatel hirmutati uudistega osooniaukudest atmosfääris. Eriti jube pidi olema osooniauk Antarktika kohal. Väikese poisina tundus see põnev ja hirmutav samaaegselt. Nüüd tundub jällegi, et kogu toonane paanika oli asjata. Alles eelmise aasta septembris levis uudis, et osooniauk on viimaste kümnendite väikseim. Aktiivne meediatarbija seisab aina enam küsimuse ees, mida võtta tõsiselt ja mis on ülepaisutatud. Mis siis ikkagi sellest koroonaviirusest saab? On see oht tõsine? Maailma suurimate meediakanalite veebilehtedel on see mitmendat järjestikust nädalat uudis number üks. CNN teatas näiteks esmaspäeval, 10. veebruaril, et viiruse tõttu hukkunute arv tõusis üle tuhande. 99 protsenti nendest juhtumitest on aset leidnud Hiinas.
Olgugi et tegemist on hirmsa haigusega, ootaks ikkagi spetsialistidelt sensatsioonivaba ja realistlikku hinnangut. On siis põhjust sattuda paanikasse või piisab õlakehitusest, et saaks oma eluga rahulikult edasi minna? Loodetavasti ei ole karjapoisi-efekt veel täielikult üle võtnud ja kui olukord tõesti käest ära läheb, siis osatakse sellele reageerida õigesti.
