Katri Reinsalu
Vanas Tohisoo mõisa viinavabrikus on end mõnusasti sisse seadnud kodumaist käsitöödžinni tootev ettevõte Tohi Distillery. Lisaks käsitöönapsule on aga plaanid palju suuremad. Juba täna käib usin töö külastuskeskuse rajamiseks.
Käsitöödžinni tootmise telgitaguste ja sellega seotud inimestega tutvumiseks tuleb seada sammud Kohila poole. Tohisoo mõisa külje all vanas viinavabrikus on end sisse seadnud kamp entusiastlikke inimesi, kes julgelt ja suurelt unistavad. Kui just ei tea täpselt, kuhu tulla, siis ega vist ei oskaks sealt sellist ettevõtet otsida. Julgen aga pakkuda, et kauaks see nii ei jää, sest kohal on potentsiaali kujuneda tõeliselt mõnusaks koosviibimiste korraldamise kohaks, kus meeleolukalt aega veeta ja erinevaid jooke degusteerida.
Viinavabriku uksel tervitab meid džinnimeister Priit Palk. Meid juhatatakse ruumi, mille suurimaks pilgupüüdjaks on kahtlemata läikiv masinapark, millega džinni toodetakse. Koos Raplamaa Sõnumitega on ettevõtte tegevusega tulnud tutvuma ka Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse inimesed. Külastus sätiti just selliseks ajaks, et õnnestub ka tootmisele oma silmaga pilk peale visata.
Veel enne kui räägime, kuidas džinn pudelisse saab, annab Priit kõikidele soovijatele nii puhast džinni kui ka džinntoonikut proovida. „Siis hakkab jutt paremini jooksma,” naerab ta. Juba kokteilide valmistamise ajal jagab ta näpunäiteid, kuidas on TOHI džinni kõige parem tarbida. Meile valmistatud kokteilidesse lisab ta lahke käega jääd, viilu punast apelsini ja peotäie kohalikke murakaid. Saame teada, et džinni parimateks sõpradeks on apelsin või greip. „Greip teeb kõik džinnid heaks,” naerab Priit. TOHI džinni kõrvale soovitab ta kasutada magusamaid toonikuid. Oma töö teeb soodsalt ära ka tavaline Schweppes toonik. Valminud kokteili kõrvale kuuleme aga ettevõtmise sünniloost.
Rahvusvaheline masinapark
Umbes neli aastat tagasi tekkis mõte käsitöödžinni tootma hakata. Tol hetkel teist sellist kohalikku tootjat Eesti turul sisuliselt ei olnud. Lootus oli seega ühena esimeste seas turule tulla. Kogu protsess koha leidmisest kuni vajalike teadmiste ja tehnika omandamise ning ehitustöödeni võttis aga oodatust kauem aega.
Tasub muidugi märkida, et maja leidmine käis tegelikult kiiresti. Priit naerab, et võeti kinnisvaraportaal lahti ning kõigest poole tunni pärast oli hoone välja valitud. Sooviti midagi, millel oleks ka varasem seos alkoholitootmisega. Viinavabrik oli seega ideaalne lahendus. Nädal hiljem oldi hoone omanik.
Järgmine lahendamist vajav küsimus oli mõistagi see, kuidas džinni toodetakse. Priit tõdeb, et Eestis kuigi palju võimalusi ala õppimiseks ei olnud. Nii tuli tal ise palju tööd teha ja end harida. Selle tulemusel sai selgeks, mida tootmiseks vaja läheb.
Tänane masinapark on tõeliselt rahvusvaheline. See on kokku pandud osadest, mis pärinevad Saksamaalt, Slovakkiast, Itaaliast ja Jaapanist. Alkoholi tootmiseks saadi toetust ka PRIA-st, mis seadis oma tingimused. Priit ütleb, et toetuse taotlemisele kulus kaua aega ja ilma selleta oleks nad ilmselt aastake varem saanud tootmisega alustada. Teisalt kulub rahaline toetus alati ära.
Esimene partii TOHI džinni läks müüki eelmise aasta mais. Selleks ajaks oli selgeks saanud, et mõtet mõlgutanud käsitöödžinnist tootmisest olid ka teised kohalikud tegijad. Vahepealsetel aastatel oli järgemööda mitmeid tootjaid turule tulnud. TOHI džinn jõudis turule seitsmendana.
Sujuvalt liigume masinate juurde. Vajalik tehnika on kokku ostetud perspektiivitundega. Priit ütleb, et tehniline võimekus on toota kuus 5000 liitrit ehk 10 000 pudelit. Olles täna alles alustav ettevõte, toodetakse mõistagi vähem. Ühest masinatäiest saab 500 pudelit.
Priit keerab kraani lahti ning laseb osal valminud džinnist lihtsalt ämbrisse voolata. Ta selgitab, et tootmise käigus tekkiv esimene vedelik on „pea” ja seda pudelisse ei panda. Tegemist on sisuliselt metanooliga. Lõhna, tunnetuse ja tänaseks ka retsepti järgi saab Priit aru, mil see osa kraanist on välja lastud. Järgmine ja suurim osa toodetud alkoholist on „keha”, mis tünni hoiustamisele jäetakse. Tootmise lõpp on „saba” ja see kogutakse samuti eraldi.
Kadakamarjad peavad džinnis olema
Aga millest siis kohalik džinn valmib? Selleks kasutatakse Eesti mahedat rukkipiiritust, mis on ühtlasi gluteenivaba. Võrreldes nisupiiritusega on sellel särtsakam ja kuivem maitse. Piiritus pumbatakse masinasse ja lahjendatakse veega 40-kraadiliseks. Seejärel lisatakse sellele erinevaid ürte. Kindlasti ei saa džinni toota kadakamarjadeta. TOHI džinni tootmiseks kasutatakse aga kokku 13 ürti. Sinna hulka kuuluvad näiteks koriander, kummel, apelsinikoor, iirisejuur ja kardemon. Priit ütleb, et ürtide lisamisel tuleb mõelda nagu kokk. Soovides murakamaitset välja tuua, tuleb lisada ürte, mis sellega hästi klapivad ja murakale jõudu juurde annavad.
Kasutatavad maitsed on kokku toodud üle terve maailma. Kuigi kadakamarjad kasvavad ka Eestis, on need alternatiividega võrreldes neli korda kallimad. Priit ütleb, et on teinud ka näidisjooke kodumaiseid kadakamarju kasutades, kuid eelistab Aadria mere äärest toodud marjade magusamat maitset. Kuna kadakamarjade maitse sõltub suuresti keskkonnast, kus nad kasvavad, on need Priidu sõnul ka suurim muutuja kogu protsessis. See omakorda tähendab, et kasutatavate marjade kvaliteeti tuleb hoolega kontrollida.
Pärast piiritusele ja veele ürtide lisamist destilleeritakse segu 8-9 tundi. Priit selgitab, et destilleerimise mõte on eraldada rasked õlid kergetest. Selle saavutamiseks on auru teekond võimalikult raskeks tehtud. Priit tutvustab masinat ja näitab erinevaid kohti ja luuke, mille abil auru teekonda takistatakse ja kvaliteet tagatakse.
Takistusraja edukalt läbinud aur jõuab jahutisse. Pärast „pea” eemaldamist jääb see paariks nädalaks seisma. Priit räägib naljatades loo sellest, kui masinat alles esimest korda kasutas. Jahutisse jõudnud džinni proovides oli ebameeldiv üllatus suur. Jook ei maitsenud ligilähedaseltki nii, nagu oleks pidanud. Mees jõudis ka juba tehnika tootjate poole oma murega pöörduda. Paari nädala pärast proovides oli tulemus aga hoopis teine. Nimelt ladestuvad erinevatest ürtidest tulnud eeterlikud õlid alguses kihiti. Alles paari nädala pärast on kihid ühinenud ja džinnil õige maitse tekkinud.
Seejärel pumbatakse alkohol järgmisesse tünni, kus sellele lisatakse vesi. Vesi võetakse kohalikust veevõrgust, kuid puhastatakse hoolikalt igasugustest kõrvalmaitsetest. Umbes nädalake hiljem on alkoholi ja vee segu korralikult ühinenud ja valmis pudelisse minema. Nii võtabki käsitöödžinni teekond koostisosadest pudelisse minimaalselt kolm nädalat. Kasutatav pudel on samuti kohalikku päritolu ning valmib Järvakandi klaasitehases.
Külastuskeskus
Mõne kuu pärast on TOHI džinn juba aasta turul olnud. Samas tunnistab Priit, et turundusega ei ole nad seni veel kuigipalju tegeleda jõudnud. Ilmselt nii mõnigi Kohila elanik ei tea, et selline ettevõte Tohisoo mõisa juures tegutseb. Seda plaanitakse sel suvel aga kindlasti muuta.
Priit paneb eestlastele südamele ikka kodumaist alkoholi tarbida. Pigem juua vähem ja kvaliteetset ning anda sellega väike panus kohalike ettevõtete heasse käekäiku. Teisalt saab ta muidugi aru, et inimeste praktiline meel ja rahakott ei võimalda alati käsitöötoodangu kasuks otsustada.
Täna läheb TOHI džinn Eesti ja Läti turule. Ometigi on ettevõttel suured plaanid. „Me tahaks maailma vallutada,” naerab Priit. Soome turule sisenemine on loodetust kauem aega võtnud. Priit räägib, et Euroopa džinniturg on tihe ja sinna sisenemine keeruline. Piirangud alkoholi reklaamimisel on ranged ja panevad loomingulisemaid lähenemisi otsima.
See on ka kindlasti üks põhjusi, miks lisaks džinni tootmisele plaanitakse viinavabrikus külastuskeskus avada. Priit juhatab meid džinni tootmise ruumidest üle koridori teisele poole maja. Meeleolu on seal parasjagu tolmune ja töine. Alumisele korrusele plaanitakse restorani, kus džinn praetaldrikult endale sobiva kaaslase leiaks. Restoraniruumide seinte kaunistamiseks otsitakse parasjagu Rapla maakonna viinatootmise ja viinavabrikutega seotud ajaloolisi materjale. Priit ütleb, et oleks väga tänulik, kui keegi aitaks selles osas pisut suuna ette näidata. Aprilli alguseks loodetakse esimese korruse töödega valmis saada, sest esimene üritus on juba planeeritud.
Maja on aga suur ning võimalusi selle rakendamiseks palju. Ka teisel korrusel käivad juba tööd. Sinna kavandatakse seminari- ja vastuvõturuume. Tulevikus võiks see olla kohaks erinevate koolituste, pidude ja miks mitte ka kinoelamuse jaoks. Mõtteis on teisele korrusele ka sviitide rajamine, aga mõned mõtted jäävad esialgu ootele. Ekskursiooni käigus tõdevad paljud, et majas on üllatavalt palju pinda. Priidu väljendatud ideed kõlavad huvitavalt ja panevad lõpptulemust elevusega ootama.
Külastuskeskuse ja džinni kõrval mõlgutatakse mõtteid ka teiste jookide valmistamisest. Juba sel sügisel on plaanis teha üleskutse kohalikele inimestele, et nad oma õunad vanasse viinavabrikusse tooksid. Nimelt plaanitakse neist sügisel õunanapsu toota. See oleks hea viis anda kohalikele võimalus oma koduaia õuntest tehtud napsu nautida ning aitaks vaikselt hoonega seotud kogukonda kasvatama hakata. Priit ei välista, et ta kord ka näiteks viski tootmise ette võtab. Tõenäoliselt need peamiselt oma lõbuks tehtud joogid suurele turule ei jõua ja neid hakataksegi müüma külastuskeskuse klientidele.
