Stina Andok
Kodukandi mäluüritus, Märjamaa kodulookonverents kogunes 16. korda 22. veebruaril Märjamaa kinos Helk, et meenutada Eesti NSV aegu.
1999. aastal alguse saanud traditsiooniline üritus on aastate jooksul toonud kohalikeni väga palju erinevaid teemasid Märjamaa kandi ajaloost. Sel korral rännati nõukogude perioodi. Konverentsi avas tervitusega Märjamaa vallavanem Meelis Välis, kes tõdes, et ka nõukogudeaegsel suunamisel on oma roll mängida selles, kuhu ta tänaseks jõudnud on.
Esimene kavajärgne ülesastuja oli aga ajakirjanik ning kohaliku vallalehe pikaaegne toimetaja Reet Saar, kes rääkis, kuidas ja mida avaldas Märjamaa elu kohta Märjamaa rajooni ajaleht Kolhoosi Tõde, mis ilmus aastatel 1951-1962. Saar selgitas, et Kolhoosi Tõde hakkas ilmuma ja lõpetas tegevuse ühtviisi ootamatult, ilma et eelnenud oleks mingisugust hoiatust. Ta viis kuulajad tagasi 50-ndate lehetegemise maailma, mil kirjutajad kasutasid liiklemiseks jalgrattaid, hääletasid hobustele ning sõitsid külgkorviga mootorrattaga.
Saime teada, et Kolhoosi Tõde oli üpris mitmekülgne väljaanne. Kuigi läbivad olid tõhustada-parandada stiilis pealkirjad, esines ka kriitikarubriik, jagati õpetusi, juhendeid, kogemusi ja avaldati kaastöid. Lugeda sai isegi head huumorit. Näiteks avaldati mõtteid stiilis – kumba on lihtsam välja kutsuda, kas Egiptuse vaaraod või kiirabi? Omamoodi nali oli ka see, et juba siis oli reklaamimisega paberlehes raskusi. Nimelt võis Saare sõnul palju lugeda kuulutust, mis ütles, et parim reklaam on kuulutus ajalehes, aga mida ei olnud, olid kuulutused. Kokku ilmus Kolhoosi Tõde 1771 numbrit.
Töö on peaasi
Seejärel jutustas Sirje Aiaots kuulajatele kolhoosist Vabadus. Kuulsime, et kolhoosielu ei olnud kerge, tööd oli palju, inimesi alati puudu ja raha liikus vähe. „Töö on peaasi, palk on naljaasi ja äraelamine on igaühe oma asi,“ öeldi Aiaotsa sõnul kolhoosis. Palka maksti vaid kaks korda aastas ning peamise tulu teenisid inimesed siiski turul oma saadustega kaubeldes.
Ajavahemikus 1975-1982 oli Vabaduse esimeheks Märjamaa mees Jaan Müil. Sellest perioodist teab Aiaots rääkida Kasari mängudest, mis tõi kokku kolhoosid, mille maid läbis Kasari jõgi. Nendel mängudel osales ka Müil ning muuhulgas sai seal näiteks taimi nimetada.
Ajaloolane ja Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Rosenberg jätkas kolhooside ja sovhooside teemal, minnes süvitsi erinevatesse aegadesse. Ta tutvustas, mil moel said kolhoosid ja sovhoosid alguse, kuidas sammhaaval õitsev põllumajandus meie maal välja suretati, selle asemel inimesed sunniviisiliselt kollektiividesse paigutati ja kuidas läbi tõusude ja mõõnade lõpuks turumajanduse ja talupidamiseni tagasi jõuti.
Märjamaa EPT endine juht Rein Unga rääkis põllumajanduse kõrvale alevi arendamisest nõukogude perioodil. Sel ajal sai Märjamaa endale muu hulgas näiteks suure katlamaja, mitmeid kortermaju, võimla, spordiväljaku keskkooli juurde ning ujula. Lisaks oli EPT asi heakorrastada koolimaja ruume ning ulatati abikäsi ka kirikutorni taastamisel.
Ettevõtlusega ajast aega
Nõukogude aja ettevõtlusest rääkis endine Märjamaa Linnutsehhi juhataja Mihkel Laurits, kes jutustas, mil moel ta kunagi tsehhi juhtima sattus ning mida huvitavat see endaga kaasa tõi. Sellest ajast on Laurits teinud põhjaliku ülevaate nii sõnas kui ka pildis. Endine tsehhijuht julgustas juhte ja inimesi üleüldiselt olema üksteise suhtes hoolivamad, meenutades, et tol perioodil olid kõik töötajad ühtviisi hinnatud. Märjamaa Linnutsehh teeb samas hoones tänagi veel tööd, küll pisut teise suunitlusega.
Samuti rääkis ettevõtlusest, mis omal moel nõukogude ajast välja kasvas, perekond Raudnagel Juurimaa Tallist. Nimelt on taluperenaine Eve Raudnagel õppinud loomakasvatust ning kirjutanud diplomitöö hobusekasvatusest, kuigi tõdes, et nõukogude ajal ei olnud hobuste kasvatamine soosingus. Ka vanavanemad ei arvanud sellest esiti suurt midagi, kui aastakümned hiljem otsustas Eve vanad head põllumaad hobuste tarvis ümber kujundada. Tänu sellisele uuendusele on aga suudetud maal elu käima saada ning täna perekonna äri õitseb.
Kaasatud on kogu pere, aga masinavärgile annab gaasi peretütar Kristiina, kes koos ema Evega äri aina edasi arendab. Juurima Tallis saab lõbusõitu teha nii hobusel kui ka kaarikuga, minna trenni nii suur kui ka väike, treenida võistluseks või uudistada talu teisi neljajalgseid asukaid. Kokku umbes seitsekümmet hobust majutav tall on oma hobustega üles astunud peaaegu kõikides olulistes kodumaistes filmides, ka näiteks Pearule sai hobust laenatud.
Lisaks konverentsi esinejate kuulamisele sai rahvamaja fuajees vaadata Sillaotsa talumuuseumi vastavasisulist väljapanekut. Üritust kureeris Jaanus Kiili.
