Riik peaks pikalt ette vaatama

Võiks ju loota, et nüüd on kõik tähtsad peod ära peetud ja saab taas rahulikult tööle hakata. Tegelikult ongi natuke raske aru saada, miks oli vaja riigi sünnipäeva tervelt kolm aastat järjest pidada. Aga nüüd on see läbi ja ehk saavad järgmised 98 aastat olema ka päriselt terviklik ja tõeliselt ainult riiklikule arengule pühendatud tsükkel.
Natuke ettevaatlikuks teeb siiski see, et isegi president juhtis aastapäeva kõnes tähelepanu, et ega me praegu veel päris hästi eesmärgistatud arenguks valmis ole. Kas suur pidu või midagi muud on meie arenguperspektiive hägustanud. Me ei tea juba pikemat aega päris täpselt, mida tegelikult tahame või kuhu jõuda soovime. Väga võimalik, et üks taandarengu rajale pöördumise põhjus oligi see, et Reformierakond jäi liiga pikaks ajaks võimule. Aga kes ta sinna jättis?
Kui rahulikult järele mõelda, siis on meie hädades süüdi võrdselt kõik erakonnad, kes on ühel saatuslikul hetkel kaaperdanud Riigikogu. Me kõik teame, et Põhiseaduse mõtet järgides peaks Riigikogu liige olema otsuseid tehes vaba ning lähtuma ainult oma teadmistest ning südametunnistusest. Täna see nii ei ole. „Rahvasaadik” on muudetud parteikontori töövahendiks, kelle kuklas peab kogu aeg vasardama teadmine: kui ta peaks tegema midagi, mis läheb lahku ette antud korraldustest, siis järgmistel valmistel teda nimekirjas enam ei ole ja koos sellega kaotab ta ka privileegid, mis kaasnevad Riigikogus istumisega. See on paljudele valusam kaotus kui südametunnistuse mahasalgamine.
Kõige paremini ilmestavad praegust seisu Riigikogu viimaste aegade debatid ja hääletamised. Isegi iga koolilaps peaks mõistma, et kui mingi seaduse rakendumiseni on jäänud loetud nädalad, siis seda tagasi pöörama enam ei hakata. Ei pea olema väga arukas, et mõista – see võib viia kaoseni. Või kui teadlased ja asjatundjad hoiatavad, et mingi teise seaduse ülepeakaela vastuvõtmine (olgu siis tegu haldusreformi või pensionisambaga) ei ole ette pandud kujul mõistlik, siis võtaksid vastutustundlikud inimesed aja maha ning püüaksid seadust paremaks teha.
Kui aga asjad nii ei käi ja avalikkuseni jõuavad vaid Riigikogus peetavad vihakõned, mis teevad haiget ka poliitikast kaugemal olevatele inimestele, siis – saadagu sellest lõpuks aru! – halvab see pikaks ajaks kogu riigi normaalset arengut ning – mis tegelikult veel hullem! – muudab riigi ning teda esindavad poliitikud rahva jaoks ebausaldusväärseteks. Ja sellest olukorrast ei aita välja pelgalt palved, et hakakem nüüd lõpuks tööle.