Lumesulamise aja unistused

Nüüd ei saa küll keegi enam öelda, et talve pole üldse olnud. Oli ju – tervelt nädal aega, kui tänane päev ka sisse arvata. Ja külma oli ka nagu talvel, peaaegu kümme miinust venitas välja. Aga kõik läks palju paremini, kui alguses hirmutati: paras kiht lund tuli pehme maa peale ja see ei jäänud väga pikaks ajaks, nii et lillekesed ja muud taimed, mis kevadet aimates olid ninad mullast välja pistnud, ei saanudki külmanäpistusi ega lämbunud ka liigpaksu teki all ära.
Kõik oli nagu peab ja nagu päris. Kes kiire, jõudis suusadki alla panna, ja eriti käbedad käisid mõnel maratonilgi ära. Nii et jah, keegi ei tohiks enam viriseda, et ta peab talvetundeta suvesse minema… Ja nüüd aitab – saite oma lume, tuisu ja külmast õhetavad palged, mis teil veel vaja! Nüüdsest (tänane päev kaasa arvatud) hakkame päris kevadeks valmistuma. Selles mõttes oligi hea, et see nädalane talvepaus vahele tuli, muidu oleks kuidagi imelikult välja kukkunud, et oli muudkui üks pikk sombune sügis ja siis äkki – pauhti! – läheb sombuseks kevadeks üle. Sedasi, ilma vaheta, võid õige alguse isegi käest lasta. Nüüd on luba lilledel edasi õitseda, pole enam vaja imestada, kuidas nii vara ja miks – kevad ju, kevadel ikka kõik õitseb.
Inimesed ka õitsevad ja õilmitsevad ning näevad hingelt puhtamad välja. Isegi poliitikute silmad on süütud nagu beebidel. Kas keegi on viimastel aegadel mingit räigust nende kõnepruugis täheldanud? Ei ole – no vaat, kevad ju!
Astronoomilise kevade alguseni jääb (kui tänane päev maha arvata) täpselt viisteist päeva. Ja selle lähenemist ei saa miski enam väärata. Mida lähemale päriskevadesse, seda turvalisem tervise mõttes. Päikest peaksid ju kõik pisilased kartma, isegi koroonapisilased, kes on alles nii uued, et ei tea meie kevadest udutuhkagi, peavad sellega arvestama, et kevad on ärkamise, tärkamise ja ellupuhkemise aeg.
Kogu selle pika jutu mõte ongi selles, et kui meil nüüd äkki õnne on, piirdubki siinne koroonakogemus ühe välismaalt tulnud väljamaalase põdemisega ja me ise jääme päris puutumata. Muidugi on see väga isekas soovimine, aga kõik ju tahaksid, kui see võimalik oleks. Isegi hiinlased palunuks seda võimalust, kui nad oleksid teadnud ja selle peale tulnud. Nüüd on muidugi hilja.
Ja kui meil täiega veaks – mõnikord võiks ju meil ka vedada, mitte kogu aeg kõigil teistel –, läheks nii, et seda koroonatõbe rohkem enam ei tulegi. Mõni meditsiiniteadlane on juba öelnud, et uut võimalust neile pisilastele ei anta. Tulevad muidugi uued ja võib-olla isegi hullemad, aga võib-olla ei leia need samuti meid üles – meid on ju nii vähe, et pisilase mättalt vaadates ei pane tähelegi, et meie ka olemas oleme. Mõne muu asja puhul võiks ka nii olla, et ei märgatagi.