Helerin Väronen
Eelmisel teisipäeval, 3. märtsil korraldas Keskkonnaamet Juuru rahvamajas avaliku arutelu Härglasse planeeritava lubjakivikarjääri keskkonnamõju hindamise programmi kohta. Kohal olid plaanitava karjääriga seotud osalised – otsustaja ja tegevusloa andja Keskkonnaamet, KMH-d teostav OÜ Inseneribüroo Steiger koos KMH-d teostava ekspertrühmaga, arendaja OÜ Eesti Killustik ning kohalikud elanikud.
Koosoleku alguses tutvustas Keskkonnaameti maapõuebüroo juhataja Martin Nurme kaevandamisloa menetluse senist kulgu, alates sellest, kui Eesti Killustik avaldas 2017. aasta detsembris soovi saada kaevandamisluba Härglas kolmekümneks aastaks. Kuna Keskkonnaameti hinnangul oli varustuskindlus seadusega ettenähtud kümneks aastaks tagatud, oli amet kahtleval seisukohal, kuid siis leiti, et peamised maardlad, millest Tallinna linna ja Harju maakonda teenindatakse, on ammendumas ja seega on olemas riiklik huvi Härgla karjääri avamiseks.
Avaldus võeti menetlusse 2018. aasta alguses ja kohe hakkasid tulema arvamused, milles nõuti keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamist. Kuigi seadus ei näe alla 25 ha suurusele karjäärile KHM-d ette (planeeritav on 20 ha), leiti pärast eelhinnangut, et kavandataval tegevusel on eeldatavalt oluline keskkonnamõju ning Keskkonnaamet algatas KMH.
Keskkonnaameti keskkonnakorralduse spetsialist Toomas Kalda sõnas, et esimene KMH programm valmis 2018. aastal, kuid see lükati Keskkonnaameti poolt tagasi. 3. märtsil tutvustati juba täiendatud programmi, mille alusel koostatakse aruanne. Programm on lähteülesanne, mis paneb paika, mida ekspertgrupp KMH-s hindama ja vaatama hakkab. Programmi avalikustamise aja jooksul laekus Keskkonnaametile 22 kirja ettepanekute ja küsimustega, 20 neist kohalikelt inimestelt.
Kohalik elanik Arge Peever avaldas arvamust, et hetkel räägitakse küll 20 ha suurusest alast, kus tahetakse kaevandada, ent tulevikuperspektiiv on palju suurem ala, vähemalt 80 ha. Keskkonnaametist vastati, et esialgne uuring tehti tõesti üle 100 ha suurusele alale (kokku kuulub selles piirkonnas riigile 590 ha maad), eesmärgiga otsida üles paekivi levikuala, kuid 20 ha valiti just selle mõttega, et majadest võimalikult kaugele minna.
Peever tõi ka välja, et praegu ei kajasta programm mõju põllukultuuridele ja osoonireostust, mis mõlemad aga kohalike jaoks tähtsad teemad. Ekspertgrupi juht Aadu Niidas sõnas selle peale, et kui nende tähelepanu pööratakse põllukultuuridele, saavad nad selle programmi lisada ja aruandes mõju hinnata. Osoonireostuse suhtes jäi Niidas ettevaatlikumaks ja selget lubadust ei andnud, kuid sõnas siiski, et kui see teema on kohalike jaoks oluline, siis ta ei näe põhjust, miks ei peaks sellega arvestama.
Saalis oli ka neid, kes varem Eesti Killustikuga kokku puutunud, seda küll ajal, kui juhatuse eesotsas ei olnud veel Andrus Ossip. Lipametsa külas asuva Lubja karjääri lähistel elavad inimesed rääkisid, kuidas karjäär on nende elu muutnud tragöödiaks. Esialgsele kaevandusloale on järgnenud laiendustaotlus, nii et kui täna asub karjäär majadest 800 m kaugusel, siis laienduse puhul on see 500 m.
Selle peale tekkis rahval küsimus, kas on kohti, kus saab anda loa karjääri laiendamiseks, ilma et algatataks uus KMH. Vastuseks saadi, et on küll selliseid kohti, kuid karjääride puhul tuleb iga kord, kui esitatakse taotlus, kaaluda KMH tegemist, isegi kui karjäär ei ületa 25 ha-d.
Näiteid sellest, mida toob kaasa karjäär, rääkisid Lipametsa küla elanikud veelgi. „Järgmisena ostab Eesti Killustik ära ümberkaudsed krundid ja läheb põhjavette. Ärge looge endale mingeid illusioone, et nad seda ei tee!“ hoiatas üks külaseltsi liige, küsides Keskkonnaametilt, kas nad on kunagi mõne Eesti Killustiku KMH tagasi lükanud. Ja vastus oli eitav.
Välja toodi ka see, et küsimusele, mis saab siis, kui Eesti Killustiku süül saab kaev rikutud, vastati varasema juhatuse poolt, et pool kahju ulatusest makstakse kinni. Kuid paljud kaevud ei ole registris ja see on üks asjaoludest, mis teeb kohalikud väga murelikuks. Andrus Ossip ütles selle peale, et tõesti on karjääri mõju suurenenud, kuna Lipametsa külas on karjääri ja eramaa vahel olnud mets maha võetud. Samas on nad hakanud ellu viima samme vähendamaks müra ja tolmu – rajanud kaitsevallid, viinud purusti karjääri põhja, vähendanud karjääri tööaega ning ettevõttel on valmisolek edasisteks uuringuteks, seireteks ja kokkulepeteks kohalikega.
Rahva poolt seati kahtluse alla ka OÜ Steiger objektiivsus KMH koostamisel, kuna üks Steigeri juhtfiguure on olnud seotud Eesti Killustikuga. Selle väite kohta ütles Keskkonnaamet, et iga litsentseeritud ekspert vastutab oma töö eest litsentsiga ja ta ei saaks edaspidi tööd teha, kui ta objektiivsuse reeglite vastu eksiks.
Mure kaevude pärast
Vahepeal tutvustas ekspertrühma liige Anna-Helena Purre KMH programmi, tuues välja, et alal, kuhu karjääri plaanitakse, kaitsealuseid liike ega muinsuskaitseobjekte pole, kuid ala kattub rohevõrgustiku koridoriga. KMH raames plaanitakse läbi viia ka välitöid, näiteks viiakse 1 km raadiuses läbi kaevude inventuur. Selle peale tekkis rahval küsimus, millised kaevud inventuuri võetakse ja kas ei peaks raadius olla suurem. Selgituseks saadi, et inventuur tehakse kõigis kaevudes, mis jäävad mõju raadiusesse, olenemata sellest, kas kaev on registris või mitte.
Küsimus aga jäi, et mis saab siis, kui vesi kaob või muutub karjääri tõttu kaevus, mis jääb uuritavast alast väljapoole. Seetõttu tegid mitmed kohalikud elanikud ettepaneku kaevude inventuuri raadiust tõsta, näiteks 5 km peale. Ekspertgrupist selgitati, et mõju täpseid raadiusi on väga keeruline programmi sisse kirjutada, kuna praegu ei ole need veel teada. „Kui me hindame mingit keskkonnakriteeriumi keskkonnamõju, siis me ei hakka hindama kaugemalt lähemale, vaid lähemalt kaugemale. Ehk siis, kui toimub mingi sündmus, saame me arvutada ja modelleerida,“ sõnas Niidas.
Hüdrogeoloog Marge Uppin lisas, et nende jaoks on oluline, et igasse ilmakaarde jäävad esimesed kaevud saaks seiratud ja kui on näha, et neile võib mingi mõju olla, hakatakse ala suurendama. Kui aga esimestel kaevudel mõju puudub, ei ole oodata seda, et kaugematel kaevudel mõju oleks. Kui kellegi palve tema kinnistul olevat kaevu inventuuris arvestada on põhjendatud, siis seda kindlasti ka tehakse, kuid Uppini sõnul ei saa nad piiri tõmbamises ka lõputult kaugele minna.
Küsimuste peale, kes kindlustab, et inventuuris mitte olnud kaev ei olnud enne kaevandamist halvas olukorras ja mida saab eraisik teha oma vara kaitseks, vastati, et head vastust sellele polegi. Kui veetase langeb või pole joogikõlbulik ja see tuleneb karjäärist, siis peab kaevandaja kahju katma, kuid neil, kes jäävad seirealast välja, lasub endal suur vastutus tõestada, et halvas veekvaliteedis on süüdi karjäär, mitte ei ole kaev näiteks lihtsalt pikalt puhastamata olnud. Seires olevate kaevude puhul, mis on nõrgalt kaitstud, kirjutatakse aga aruandesse sisse, et neid tuleb ka edaspidi seirata. Uppin on samas kindel, et põhjaveega ei tohiks probleeme tekkida, kuna kaevandatakse veetasemest ülevalpool.
Müra ja tolmu saab modelleerida ja seeläbi teada, mida karjääri rajamine kaasa tooks, aga vibratsiooniga seda teha ei saa. See on aga üks olulisemaid keskkonnamõjusid, mille pärast paljud, kes võimaliku tulevase karjääri väljaveoteede ääres elavad, eriti pead valutavad. Vibratsiooni hindamisel võtab ekspertgrupp aluseks aga varasemad uuringud ja mõõtmised, mis aitavad mingil määral hinnata mõju, mis võib hoonetele avalduda. Suurim impulss tuleb küll karjäärist endast, kus toimub lõhkamine. Neil, kel majad kas transporditeede ääres või kaevanduse ligidal, soovitati praegune olukord piltidega fikseerida, et juhul kui vibratsioonist tekivad näiteks mõrad, kohustab tõendusmaterjal arendajat probleemi lahendama. Neile majadele, mis jäävad vibratsiooni mõjualasse, on ette nähtud ka seire.
Põhilisele väljaveoteele on programmis hetkel antud hinnanguks „hea“, kuid see tekitas terves saalis mittenõustumist näitava kahina. Sellest sai ekspertgrupp aru, et hinnang, mis anti kaks aastat tagasi ja üldiselt vaid vaatluse põhjal, oli liiga ennatlik ja tee olukord tuleb aruande käigus kindlasti üle hinnata.
Ekspertidele heideti veel ette, et praegu ei ole programmis juttu gaasitrassist, mis plaanitava karjääri alale väga lähedal asub. Vastati, et programmis on siiski kirjas, et selle paiknemisega arvestatakse, haldajaga suheldakse ning kui peaks mõju hindamisel ilmnema, et selle ääres ei ole võimalik kaevandada, pakutakse välja leevendusmeetmeid.
Koosolekul vaadati läbi ka kirjalikult varem esitatud küsimused ja üks korduv puudutas aega, mis läheb KHM tegemisele. Programmi juures olevast tabelist olid paljud välja lugenud, et KMH aruande tegemine võtab vaid paar kuud. Selle kohta öeldi, et reaalsuses on nii programmi kui ka aruande tegemise aeg vähemalt poolteist aastat ja valmis saab aruanne umbes kahe aasta pärast. Tabelis olnud kaks kuud näitab vaid aruande kokkukirjutamise aega. Kohalikele aga pakub kõige rohkem huvi see, kui pikalt eksperdid reaalselt kavatsevad loodust inventeerida. „Kas reaalselt kõik aastaajad viibite kohal ja uurite või on see jälle modelleerimise teema?“ küsis Mailis Kullerkupp-Jõekaar. Ta sai vastuseks, et modelleerimise teema see ei ole ja täpset ajakava ei saa programmi panna, kuna ei ole ette teada, kui kaua ühe või teise menetlusetapiga läheb. Küll aga lubati programmi erinevate valdkondade juurde lisada umbkaudne aeg, millal plaanitakse inventuure läbi viia.
Teha pigem rohkem
kui liiga vähe
Poole koosoleku peal pööras Arge Peever rahva tähelepanu põhiseadusele, mis ütleb, et Eesti loodusvarad ja Eesti loodusressursid on üldrahvalik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. „Praegu neist inimestest siin saalis 99% seisavad selle eest, et need säiliksid, väike osa inimesi aga arvab, et loodusressurss on raha, mida oleks kangesti vaja maa seest välja võtta. See ressurss, mida tahate siit välja võtta, ei korva tekitatud kahju loodusele ja inimesele,“ sõnas Peever, teenides sellega aplausi. Üheks võimalikuks kohaks, kust võiks paekivi saada, pakkus Peever välja põlevkivikaevanduse jäägid Ida-Virumaal, kuid eksperdi sõnul ei vasta need parimale kvaliteedile.
Võrdluseks karjääridele toodi tselluloositehase lugu, kus hiljem selgus, et oli omavalitsusi, mis oleks seda tahtnud, ja küsiti, et ehk on kusagil koht, kuhu tahetakse karjääri. Nõusolek ja lubjakivi asukohad aga käsikäes ei käi. Nii et isegi kui leiaks omavalitsuse, kes oleks nõus karjääri rajamisega, ei pruugi seal olla (kvaliteetset) lubjakivi ning lisanduks transpordist tulenev keskkonnamõju. Koosolekul öeldi ka, et mida kaugemale Tallinnast, seda raskem on lubjakivi leida ja neid üksikuid kohti, kus leidub kvaliteetset lubjakivi, nimetatakse kõvikuteks. Teine selline koht Härgla kõrval on Reinu karjäär samuti Raplamaal.
Sõna võttis Rapla vallavanem Meelis Mägi, kes tuletas meelde, et korra on Keskkonnaamet KMH programmi juba saatnud täiendamiseks tagasi ning ta loodab, et seda tehakse veel kord. Kui rahvalt on tulnud ettepanek hinnata mõjusid suuremal alal, on see igati tervitatav, ütles Mägi. „Härgla osas on suur huvi nii kohalike elanike kui ka valla poolt, nii et siin peaks tegema natukene rohkem kui et liiga vähe. Mis puudutab seda teemat, et kas Rapla hakkab Harjumaad või Tallinna teenindama, siis võin kurvastuseks öelda, et riik on selle eesmärgi võtnud. Eesti Geoloogiateenistus viib läbi Harjumaal, Raplamaal ja Pärnumaal maavarade uuringuid. Sügisel esindajatega kohtudes tõdeti, et Harjumaal on vastuseis veel suurem, kuna elanike tihedus on seal suurem. Harku ja Jõelähtme vald ei soovi kaevandusi, kuid tarbimine on seal kõige suurem. Seega on pilk pööratud lähimate maakondade peale ja Härgla on riigi seisukohalt üks kõige perspektiivikamaid.”
Koosoleku viimases osas sai rohkem sõna ka arendaja esindaja Andrus Ossip. Näiteks küsiti temalt, kas kohalikud peaksid praegu oma vara ära hindama ja kas ta ise ostaks sealset kinnisvara selle hinnaga, mis praegu on. Ossip vastas, et ta loodab, et keegi kuhugi karjääri tõttu ära kolima ei pea. Ta mainis, et arendajana on tal kohustus maksta riiklikult kehtestatud ressursitasu, mida riik omakorda jagab omavalitsustele. Kahjuks jaotub see praegu nii, et suurema osa saab riik.
Küsimusele, kas ta ise elaks Härgla karjääri kõrval, otsest vastust ei saadud. Ossip tõi hoopis välja selle, et tema koduvallas tahetakse alustada liivakarjääri ehitust, seal asub kaitseväe polügon, kaugele ei jää ka radioaktiivsete ainete matmiskoht ning sellesse piirkonda plaanitakse Euroopa suurimat metanoolitehast.
Lõpetuseks tõi Mailis Kullerkupp-Jõekaar välja, et ta on algatanud petitsiooni algatamaks maapõue seaduse muutmist niimoodi, et karjäärid ei tuleks elumajadele lähemale kui 2 km. See seadusemuudatus võimaldaks ka Härgla inimestel saada kindlustunde, et tulevik saab olema rahulikum.
Õhtu jooksul lepiti ka kokku, et inimeste arvamused ja ettepanekud KHM programmi osas on oodatud igal ajal ja järgmine sarnane koosolek tuleb siis, kui aruanne on jõudnud poole peale.
