Helerin Väronen
Sall ei pea olema vaid kaelasoojendaja. See võib olla kaunis ehe. Üks neist, kelle käe all valmivad kaunid siidi- ja villasallid, on Hele-Mai Truuts.
Siidile maalimisega on Hele-Mai tegelenud juba aastast 2003. See oli aeg, kus igasugu hobi- ja kunstitarvete maaletoomine ja müük laienes ning ka Raplas seadis end sisse väike pood. Esimesed vahendid siidimaaliks ostiski Hele-Mai sellest poest. Vaatamata kõrgele hinnale ahvatlesid need end proovima. Varem oli ta küll joonistanud paberile, kuid siidile mitte. “Siidile maalimine on puhas pintslitöö ja maalimisaluseks sobib ainult 100% siid, sest siidivärvid reageerivad vaid sellise koostisega kangakiududega. Vahel arvatakse ekslikult, et tegemist on trükkimisega,” selgitas Hele-Mai.
Inspiratsiooni ammutamine on värvide maailmale käe andnud Hele-Mai sõnul lõputu, praegusel ajal rohkemgi, kui seda alguses oli. Kordagi pole Hele-Mai mõelnud oma hobiga lõpetada, nii et ju seda inspiratsiooni jagub. Loomingulisi pause peab Hele-Mai aga loomulikuks. Inspiratsiooni ammutab ta inimestest, reisimisest, näituste külastamisest, kirjandusest ja filmidest.
Siidimaali oskuste omandamisel on Hele-Maile abiks olnud ennekõike kaks raamatut. Üks neist on 1999. aastal Eesti autorite Merle Suurkase ja Einike Soosaare kirjutatud “Siidimaal”, mis räägib siidi ajaloost, materjalidest, töövahenditest, tehnikatest ja värvidest. Teine õpetlik raamat on 2003. aastal Londonis välja antud „Silkpainting and Batik by Susie Stokoe”.
Oskuste omandamise rõõme tahaks Hele-Mai veel tunda, on see ju loomingulise tegevuse oluline osa. Hele-Mai sõnul ongi elus nõnda, et iga hobi, millega tegeletakse, annab võimaluse alati veel ja veel sügavamale minna ning oskusi lihvida.
Raamile tõmmatud siidikangale maalib Hele-Mai peamiselt lilli, kasutades selleks erinevaid toone ning kaunistamisel kulla ja hõbeda efekti. Värv kinnitatakse aurutamise teel.
Enamasti ostetakse suuri lillesalle kingiks, igapäevaseks kandmiseks soovitakse aga kortsusalle ehk shibori tehnikas salle. Hele-Mai selgitas, et selle tehnika puhul tekib kortsutatud kanga ja värvi kooslusest virmaliste sarnane maaliline pind. Värvi ühtlast valgumist takistab kanga tugev kokkusurumine.
„Huvitavama tulemuse saamiseks olen vähehaaval kasutanud ka vahatamise tehnikat. Kuum vaha kantakse siidile, seejärel murtakse, et vahapind läheks katki ja värv imbuks pragudesse. Siis tuleb vaha eemaldada ja riie puhastada, töö on aeganõudev, kuid tulemus huvitav.
Veel meeldib mulle teha nunotehnikas villasalle. Kujundan siidisifooni värviliste meriinovilla kiududega. See on nagu pintslita maalimine. Ülejäänud töötlemine käib kuuma vee ja seebiga. Siid ja meriino mähkuvad kenasti ja moodustavad koos suisa uue materjali,“ selgitas Hele-Mai erinevate tehnikate tagamaid.
Huvitavatest juhtumistest seoses sallidega on Hele-Mail rääkida lugu, kuidas ühel aastal lipsas Raplamaa aasta naise sallile kirjutades üks täht valesti sisse ning tuli uus teha. Kuid esimene sall läks tiitli saaja tütrele kingituseks.
Hele-Mai teab ka teisi siidile maalijaid Raplamaal. Üks neist on näiteks Riina Valvik, kes on tallegi õpetust jaganud. „Hindan konkurentsi olemasolu, see on edasiviiv,“ lisas Hele-Mai.
Tema salle on praegu müügil Väärt Raplamaa Toote (VRT) poes ja Paide käsitööpoes. VRT poes on sallid müügil olnud poe avamisaastast peale. Müügi kohta lisas Hele-Mai, et see on läinud tasapisi.
Praegune olukord seoses koroonaviirusega on aga tõsine ja väikeettevõtjaid mõjutab see väga. „Kui toimetulek oleneb vaid hobitegevusest, on keeruline. Kui ei, saab reguleerida, kas osta materjali juurde või mitte. Soovitan siiski: jätkake hobitegevust kindlasti ka raskel ajal,“ pani Hele-Mai teistele väiketootjatele südamele. Ka VRT pood proovib kohalikele väiketootjatele jõudumööda toeks olla.
