Stina Andok
NÖFF võttis sel aastal luubi alla igikestvad ja ajas muutuvad, aga jätkuvalt pingeid tõstvad teemad – naiseks olemine, kehalisus, bioloogilisus ja emadus.
6. märtsil said valitud vähesed, kes mahtusid Rapla kinosaali filmi vaatama, osa festivali avaüritusest. Mis NÖFF-i puhul on paeluv ja mida vaikiv, vaatamisele suunatud festival elavamaks muutmiseks kahtlemata vajab, on kunst. See mitteliikuv variant vaatlevast kunstist, kui täpne olla. See ei ole üksnes võimalus teha tutvust oma aja tegijatega, vaid ka vajalik ajaline täide, kui tuleb oodata rahva kogunemist või ürituse algust.
Sel korral pakuti võimalust koos klaasikese mullitava joogiga teha tutvust skulptor Hille Palmi loominguga. Tema olemuselt lihtsad, äratuntavad naisfiguurid on mänglevad ja graatsilised, paistavad kerged ja hõljuvad. Kätetu ja jalutu inimkeha on tuntud motiiv, kehalisus on läbi aegade olnud midagi, mille toel puudutada inimlikkust meis endis. Huvitav oli lugeda Palmi enda näituse kirjeldust, et need on kujutluspildid kaunitest naistest, kes soodes ja rabades tulukestena õnnetuid hukule kutsuvad. Ta seostab seda motiivi ussidega, kes etendavad soode ja rabade kontekstis emandate rolli.
Üks tähelepanuväärsemaid hetki festivali avaõhtult oli aga kunstniketandemi Kristi Lepiku ja Triin Simsoni etteaste. Üleni musta läikivasse materjali riietatud maskiga naisfiguurid aitasid toetava valju muusika saatel ruumi keskmesse kipsmaskiga naise, kelle ihu katsid üksnes väikesed püksikud. Seal ruumi keskel nad siis hoolsalt silitasid teda küll üht- ja teistpidi ning võtsid seejärel aegamisi tema rinnast kipsvormi.
Seda performance’it ei olnud välja reklaamitud, see oli õhtu üllatus ja seda mõjusam ta ilmselt oli. Esimestel minutitel inimesed tunglesid. Kaunites pikkades kleitides, avarate dekolteedega, võimsates pükskostüümides laitmatute soengutega naised ning viksid ülikondades, läikivate kingadega mehed olid vaatepildist lummatud. Nutitelefonid sähvisid pilte tehes ja filmides. Paljas ihu tekitas üksjagu elevust. Kui rinnad kipsimähiste alla kadusid, vaibus tasapisi ka elevus ning oli kuulda nii ühest kui ka teisest küljest, et vaatepildist tekkis tüdimus.
Mõistmaks etteaste tähendust, tuli tutvust teha kino eesruumis ja kinosaaliski jätkuva näitusega. Üles olid riputatud kümned valged kipsist rinnad, kõik emadelt. Eri vanuses, erineva lastearvuga emade rinnad. Naisekeha on kõigi omand, eriti praegusel ajal. Ideaalid on ajas muutuvad, maitsed erinevad, aga esteetilist ilu naudib igaüks. Ilu, mida toodab emake loodus, on omaette nähtus ning asetades rinnad konteksti kui ihutoidu – mitte üksnes naise keha osa, vaid ka inimlapse toiduanum -, kui emaduse sümboli, saab selgeks näituse universaalsus. Emadus on midagi läbivat ja tuttavat, muutumatut, vajalikku ja tavalist, peaaegu argist isegi, aga see on ka midagi, mis ületab kõik barjäärid.
See ootamatu etteaste oli tähelepanuväärne ja lülitas kohalviibijad ka edasiste ootamatuste lainele, aga Maili Metssalu lavastus „Emantsipatsioon” oli tõeline plahvatus. Võtta mõte meie argiseks ja tavapäraseks muutunud emadest, kes justkui taustajõududena koduseinte vahel manduvad, ajal, mil üha valjemalt räägitakse sünnitusjärgsest depressioonist kõiksugu hüvedele vaatamata, ja viia see mõte meie algjuurte juurde tagasi. Tagasi looduse juurde. Aega, mil elu oli ellujäämisvõitlus füüsilises maailmas ja selle elu kaitsmine sinu sees tähendas hoopis midagi muud.
Metssalu „Emantsipatsioon”, mis oli ainest saanud Clarissa Pinkola Estesi teosest „Naised, kes jooksevad huntidega”, sidus naised huntidega, andes neile tugeva ja julge hundi jõu. Et neilgi on võime ja võim ulguda pimedas öös, tunda end osana loodusest, olla oma laste võimekad kaitsjad. Elu kandjad ja hoidjad. Sünnitajad ja hoolitsejad. Mitte üksnes õrnusest ja naiselikkusest tulvil, vaid ka eneseteadlikkusest ja hingetarkusest nõretavad.
Jõuline muusika, hundihüüded, ulged ja hõisked, pimeda saali valgusmängud ja üksikud näitlejad laval koos taustal kaikuva jutustajahäälega lõid õhustiku, mille sarnast on keeruline sõnades edasi anda. See oli kogemus, mille väärtus avaneb kohalolus. Õhtu täht oli kahtlemata kuldseks võõbatud hundimaskiga lapseootel alasti naine, kes oma jõudu vaba olekuga esitles. Paremat sümbolit emaduse ilu ja tugevuse näitlikustamiseks ei olegi võimalik tuua. Seda oli ilus vaadata.
Oma juurtesse seoses naiseks olemisega aitas süüvida ka huumoriga vürtsitatud hoogne tagasivaade ajalukku naiseks olemise erinevate ühiskondlike ja sotsiaalsete rollide kaudu. Meenus Rändteater Vaba Vanker etendus „Eestlaste muistne lugu”, kus sarnaste võtetega tutvustati vaatajatele lõbusalt ja kergelt, ilma liigse tõsiduseta seda, millest me tuleme.
Emadusest igast ilma otsast
Tänavuse NÖFF-i filmid puudutasid ühel või teisel moel kõik emadega seonduvaid teemasid. Hea oli tõdeda, et filmid pärinesid väga erinevatest riikidest, avades sellega võimaluse vaadata erinevate piirkondade kodudesse. Kuigi kõiki rahvusest tulenevaid traditsioone, kombeid, tavasid ei ole võimalik tajuda ja läbi ekraani mõista, kui neid ei ole selgitatud, tekib siiski mingisugune nähtamatu niit, mis ühendab, paneb mõistma. Inimlikkus on meile kõigile ühtviisi omane, empaatiliselt suudame tunnetada olukordi, mida ei ole ise pidanud kogema.
Avaõhtu film „Uuele ringile” viis vaatajad Suurbritanniasse. Kaasaja üksikema koos teismelise tütrega elas üsna rutiinset elu. Oma põlvkonnaga ühes rütmis liikudes eelistas tütar kõike, mis on vegan, ja ema jällegi nautis teist noorust, käies sõbrannaga väljas ning harrastades juhusuhteid. Ühest sellisest jääb ta lapseootele. Neljakümnendates eluaastates rasestumine oleks ootamatu ilmselt paljudele meist, eriti oli see üllatus temale, kuna arvas, et ei suuda enam ühtki last füüsiliselt kanda.
Lugu on üsna hoogne. Ema ja tütar paisatakse pidevasse vastasseisu. On jõutud valusasse aega, kus teismelisel tütrel on julgust rohkem kui tarmukust sõnade üle juurelda, mistõttu on filmis palju teravaid dialooge. Ema ei nõua tütrelt kordagi vastutust oma sõnade eest, need olukorrad jäävad pisut rippuma.
Lõpus kõik kallistavad ja naeravad, aga üldine tonaalsus oli filmi vältel minu jaoks pigem melanhoolne. Lisaks ema ängile on teismelisel tütrel oma eakohased probleemid, isa element mõlema lapse puhul on puudulik ning see asjaolu on omakorda märgiline. Isade ükskõiksus ja võimetus võtta vastutust ei puuduta enam kaugeltki vaid neid isasid, kes ei ela lastega koos.
Festivali teisel päeval said huvilised jälgida neljas järjestikuses filmis emaks olemise nüansse. Esimene neist oli Itaalia-Serbia-Põhja-Makedoonia-Prantsusmaa koostööfilm „Udusse mattunud”, mille keskpunktiks oli Itaaliasse sattunud vanemateta pagulaspoiss. Ta sattus heatahtliku abielupaari juurde, kel esialgu näib, et omakasupüüdlikke eesmärke ei ole. Hiljem siiski selgus, et nad on kaotanud poja, kes surres võis olla umbes samas eas nagu pagulane. Kumbki poisist loobuda enam ei soovi, poiss aga igatseb vanemaid, nende vahel haigutab keelebarjäär ning ühiskondlikult oleks oodatud neilt pagulase loovutamist riigi hoolde.
Selle filmi lugu on väga keeruline ja mitmekihiline, nagu enamasti elu kipub olema. Emal on ilmselgelt emotsionaalsed probleemid seonduvalt oma lapse kaotusega, mis takistavad tal puhtalt ratsionaalsusest lähtuda. Samal ajal peitub kaasmaaslastes võõrapelgus, mitte niivõrd viha ega hirm, on ju tegemist siiski lapsega, kuid omaks teda võtta ei soovita.
Loole on leitud iseäranis huvitav ja ootamatu lahendus, mis jäi ka ainsaks mõjuvaks hetkeks minu jaoks. Teema on aktuaalne ja lein on põnev sõlm, mida harutada, kuid selles filmis jäi pingest puudu. Tegevus toimus liiga hakitult ja pigem kiiresti, emotsioonidel ei olnud aega settida.
Hiina „Puhas maa” pakkus märksa rahulikuma tempoga vaatamisnaudingut. Lisaks võimalusele imetleda võrratut looduseilu, on huvitav jälgida ka Hiina kultuuri ajalugu. Kuivõrd erinevad on sealsed sajandeid vanad hooned nendest majadest, mis kaunistavad meie talumaid. Käsitöö ja kunst on saatnud sealseid majapidamisi märksa kauem kui meie omi. Filmis näib, nagu käituks Hiina kultuuri kõige madalam kiht, maarahvas, kui kõige kõrgem. Need tööd rügavad maainimesed olid tasased, nutikad, aupaklikud ja kuulekad, kuid püüdsid seejuures mitte unustada iseend.
Ema kui indiviid, kes otsustab ise oma kehalisuse üle, oli selle filmi peamine teema. Hiinas elatakse risti vastupidi meile. Seal kehtib endiselt valdavalt ühelapsepoliitika, maapiirkondades kahelapsepoliitika, mis seab laste saamisele piirangud. Kui naine jäi filmis kolmandat last ootama, astusid jõhkrad ametnikud räige sammu, mis mitte üksnes ei haava inimest hingepõhjani isiksusena, vaid tekitas suuri küsitavusi inimsuse ja inimlikkuse osas üleüldiselt. Kas selliste piirangute, lubatavate teguviiside eesmärk ja otstarbekus on ikka tasakaalus? Kas inimväärikus on siin üldse kaalukausil?
Kanada-Prantsusmaa „Kõigest maailmalõpp” oli NÖFF-i filmidest kõige meelelahutuslikum, ikkagi mõeldud laiale publikule ning silmale kõige ilusam vaadata. Kaunid näitlejad, esteetiline pilt, kunstiliselt rahuldust pakkuv vaade. Emaduse teemat puudutatakse õhkõrnalt, suurem aur on pere- ja inimsuhetel eluhapruse raamistikus.
Festivali lõpetas Venemaa dokumentaal „Valge ema” ning jättis seejuures ka kõige võimsama jälje. Dokumentaal on iseenesest juba selline žanr, mis avab suurema võimaluse selleks, et ekraanil nähtav sügavamalt puudutaks, kuivõrd tegemist on reaalselt olemasolevate inimeste ja situatsioonidega. Film keerles peamiselt ümber keeruka taustaga lapse adopteerimise. Pere, kus juba kasvas viis last, õppis uues olukorras toime tulema.
Vaatajatel oli huvitav jälgida pere argielu, kasvatuslikke momente, läbirääkimisi koristamise osas, aga erilised naelutajad olid loomulikult pereema ponnistused probleemse lapse lohutamisel situatsioonides, mis paneksid proovile iga inimese hakkama saamise piirid. Viimaseks sõnumiks jääb, et emaarmastus on võimas ja aitab üle igast mäest. See annab jõudu, et edasi minna.
