Helerin Väronen
Ketlin Priilinn, Rebecca Lindebergi sari – “Enne kui on hilja”, “Kas keegi kuuleb mind?”, “Kommionu”, “Jenny Dahlgren”
Seda, et Ketlin Priilinn on hea kirjanik, teadsin juba varem, sest olin lugenud mõnda ta varasemat raamatut, näiteks “Liiseli võtit”. Kuid seda, et ta ka kaasahaaravaid krimiromaane kirjutab, sain teada alles hiljuti. Neljast osast kaks on loetud (kolme õhtuga) ja nende põhjal julgen öelda, et ka järgmised kaks on sellised, et enne neid raamatuid käest ei pane, kui need läbi on. Nii et väga õhtusel ajal neid lugema asuda ei tasu, muidu röövib raamat pool öötundidest. Peaaegu iga peatükk lõpeb sellega, et uurijad on midagi uut teada saanud, nii et see sunnib aina edasi lugema.
Iga raamat käsitleb ühte kuritegu, mis esmapilgul tundub täiesti arusaamatu. Ohvriteks on enamasti noored naised ja teismelised, kelle tapmiseks justkui ei tundu mitte mingit põhjust olevat. Lehekülg haaval hakkab minevik aga end lahti kerima ja lugu läheb aina põnevamaks.
Kogu tegevustik on võrdlemisi detailne, tuues silme ette elavad pildid nagu filmi, kuid mitte nii palju, et tapetute kirjeldamisel öökima ajaks. Eriti hästi on tabatud aga Rebecca nooruspõlve traumadest tulenevaid tundeid ja hirme ning ohvrite lähedaste emotsioone, edasi antud nende kurbust ja tühjusetunnet. Ilmselt nii mõnigi poetab raamatuid lugedes ka pisara. Iga loo juures on ühtlasi palju kõrvaltegelasi, kelle puhul Priilinn annab aimu ka nende mõttemaailmast ja elusaatusest. Nii et Priilinnal on erakordne oskus näha asju läbi erinevate inimeste silmade.
Alates teisest raamatust liitub uurijatega Maria Langebraun, kes on erakordne tegelane selle poolest, et armastab naisi, õigemini üht kindlat. Tunnustan Priilinna julguse eest ka sellised suhted oma loosse sisse põimida. Muidugi on raamatutes heterosuhteid ja see suhete ja inimloomuste mitmekülgsus teebki Priilinna raamatud nii kaasahaaravaks, see on elu kõigis tema värvides.
Katrin Pauts “Politseiniku tütar” ja “Tulekandja”
Tundub, et krimi- ja põnevike maastikul teevad meil viimasel ajal ilma naised, kuna ka teine autor, kelle raamatuid enne käest ei panne, kui viimane lehekülg loetud, on naine. Katrin Pautsi teostega puutusin kokku esmalt tänu Saaremaa põnevikule “Politseiniku tütar”. Nüüd on selle lugemisest küll üle aasta möödas, loo detailid on ähmastunud, kuid meeles on see pinge ja põnevus, mis lugedes valdas. Ja see hämmastus, milleks inimesed võimelised on. Need raamatulood on küll välja mõeldud, kuid pärislood on kohati veel hullemadki. Kui muidu toimuvad kriminaalsed lood ikka kas kusagil hämaral keskajal või kaugel Inglismaa külakeses, siis meie enda autorite looming toob need lood siiasamasse, meile tuttavatesse paikadesse.
Ei mäleta küll, kelle öeldud on mõte, et kriminullid on justkui raamatumaailma kiirtoit, mis korraks täidab kõhu, kuid elamust ei paku. Julgen siiski väita, et inimese tõeline olemus paljastubki just kõige paremini põnevikes ja krimkades. Kiht-kihilt kooritakse pealtnäha süütutel lambarüü seljast ja paljastub hunt. Kas me just kõik olemuselt hundid oleme, kuid teatud rüüsid ja maske me kanname kõik, et luukeresid oma kappides varjata. Ja Pautsi teoste tegelased kolistavad neid luukeresid ikka korralikult.
Mõlemad Pautsi raamatud pakuvad isiklikul tasandil samastumisrõõmu, on ju peategelane Eva Niimand ajakirjanik. Erinevaid tegelasi ja tegevusliine on Pautsi lugudes rohkelt ja vahepeal kipub lausa järg käest minema, eriti Hiiumaa põneviku “Tulekandja” puhul. Lugu on jutustatud läbi erinevate inimeste silmade, nii et hoolega tuleb lugeda, aru saamaks, kuidas ta looga seotud on. Ideaalis võiks Pautsi raamatuid lugeda kaks korda järjest, et täiesti selgeks saaks, kes, mida, kunas ja miks tegi. Priilinna teosed on kohati lausa diagonaalis loetavad ja natukene lihtsakoelisemad, aga Pautsi teosed lähevad sügavamale.
