Mõned ebakohased paralleelid, mis võiksid siiski optimismi sisendada

Täna möödub 71 aastat märtsiküüditamise algusest. Mäletate – selle käigus viidi 1949. aasta kevadel Eestist kaugesse Siberisse üle kahekümne tuhande inimese, enamuses naisi, lapsi ja vanakesi. Kõige noorem oli 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 85-aastane Maria Räägel Abja vallast. Tänastes oludes kõlab see nagu lõik pandeemiat kirjeldavast pressiteatest.
Sarnaseid jooni on muuski. Näiteks selles, et märtsiküüditamisega suretati mõne napi päevaga välja seni hästi arenenud ja toiminud Eesti põllumajandus. Selle asemele loodud nn kollektiivsed ettevõtted (kolhoosid ja sovhoosid) tõid Eesti külasse vaesuse ning nälja, mida ei olnud kogetud isegi laastavatel sõja-aastatel. Täna on samuti – halastamatu asiaatlik koroonaviirus on vaevalt kümmekond päeva pärast eriolukorra kehtestamist suutnud majandusele (eelkõige väikeettevõtlusele) raskeid haavu tekitada. Aga me teame, et see on alles algus. Ja me ei tea, millal see kõik lõppeb. Ja millega lõppeb.
Seitsekümmend üks aastat tagasi ka ei teatud. Nagu palju kordi varemgi ja mõned korrad hiljem. Sellegipoolest säilitati leinale, valule ja hirmule vaatamata rahu ning väärikus koos terve talupojamõistusega, mis ütleb, et midagi ei ole enne läbi, kui kõik on läbi, ja kõik ei saa korraga kunagi läbi saada.
Ka selles mõttes on tänane aeg tolle ammusega võrreldav. Nüüd, kus esimene tõsine ehmatus koos kõrvalnähtudega (paaniline toidu ja tarbeesemete kokkuostmine, ahistav mure oma lähedaste, eriti laste pärast, hirm teadmatuse ees) on üle elatud, peaksime aega võtma, et toimuvat iseendas rahulikult hinnata. Muidugi on kole, et üks haigus, mis tuleb ootamatult, justkui eikuskilt, suudab pöörata pea peale kogu elu sellel maakeral, mis on meie ühine kodu. Ka see on alandav, et me ei oska selle nurjatuga kohe midagi peale hakata. Aga nii on inimkonna algusest peale olnud. Ja nii jääbki ilmselt olema.
Vähemalt seni, kuni me teaduse arendamist, teadlaste hoiatusi ning nõuandeid oluliseks ei pea ja keskkonda, milles elame, hoidma ei hakka, jäävad epideemiad meie pidevateks saatjateks. Aga just see, tunnistagem, on läbi aegade olnud inimlaste kõige nõrgem külg. Ikka oleme teadjatest rohkem usaldanud poliitikuid ja šarlatane, kes oma iseka diletantismiga pole ju tegelikult seda usaldust kuidagi õigustanud. Aga me ei võta õppust.
Ometi oleme ikka veel alles. Oleme tulnud läbi rõugete, katkude, koolerate, gripiepideemiate, läbi hävitavate sõdade, inimsust ja väärikust jalgade alla tallavate poliitiliste intriigide, et iga kord ennast jälle sirgeks ajada ja Romain Rolland’i loodud Colas Breugnon’ina elurõõmsalt hüüda: „Elame veel!”
Muidugi elame ja jäämegi elama! Kõigi hädade, hädaldamiste ja hädaldajate kiuste!