Helerin Väronen
Seekordsele tänavaküsitlusele mõeldes taipasin, et on ühte liiki müra veel, mis häirida võib. Tegemist ei ole niivõrd kuuldava kui tajutava müraga info näol, mis igast uksest, aknast ja seinapraost peale pressib. Iseenesest ei ole infos midagi halba, kuid kui seda tuleb liiga palju, siis on raske üles leida, mis parasjagu iseendale päriselt vajalik on.
Ühel hetkel, kui olin vaikuses iseenda mõtete ja tunnetega juba küllalt üksi olnud, hakkasin otsima, mis on see infokanal, mida mulle parasjagu vaja on. Seeläbi jõudsin podcastide maailma ja hetkel kuulan podcasti “Armastusest”, kus Elina Naan ja Veiko Tubin erinevate inimestega elust ja armastusest räägivad. Seni on see armastusemaastik tundunud sellise paraja miiniväljana, kuhu väga sügavuti ei ole tahtnud minna, aga selle podcasti puhul on nii tore, et erinevate inimeste lood kõnetavad kõik mingi nurga alt mind ja tekitavad väikseid ahaa-elamusi.
Avastasin ka, et astroloogiliselt on just nüüd väga hea aeg suhete ja armastusega seotud teemadega enda sees tegeleda. Ja muidugi on praegu kevad. Just hiliskevad on mu lemmikaastaaeg. Enam ei ole külm ja kõik on nii õrn ja õhk on täis lootust. Tunned, kuidas elujõud, mis loodusest vallandub, enda ka rohkem elama paneb. Ju see elusamalt elamise tunne, mille kevad kaasa toob, paneb meid just siis rohkem armuma ja armastust enda ümber märkama.
Armumisega seoses meenub üks luuletus Tartu üliõpilaselu ajast. Mind kõnetasid väga Vallo Nuusti read: Igal kevadel tuled sa uuesti/ muutuvad ainult nimed/ sünkjas sügisõhtus jään ootama/ igakevadist inimimet. Toona ma tõesti ootasin, ja just inimest, et taas tunda seda hõrku ja pilvedesse viivat armumise tunnet. Aga tegelikult saab armuda ka hetkedesse, asjadesse, tegevustesse, muusikasse, kunsti, iseendasse. Üha rohkem taban neid hetki, kus ma vaimustun millestki, näiteks laulust või raamatust või linnulaulust või erakordsest päikesevalgusest, ja saan aru, et ma olen armunud, vahel minutiks, vahel aga pikkadeks nädalateks.
Oskust olla elusse armunud võiks meil kõigil rohkem olla. Samas olen seda meelt, et päris roosade prillidega 24/7 pole ka hea ringi käia, vahel on vaja ka näha maailma tumedaid toone, et aru saada, kui väärtuslik ja imeline on kellessegi või millessegi armuda.
Tagasi tulles aga armastuse juurde, mis on küll armumisega seotud, kuid mitte siiski sama, kipume me esimese hooga nägema vaid romantilist armastust. Hiljuti arutasime sõbraga, mitu eri liiki armastust olemas on, ja saime aru, et ühel viisil kellegi armastamist ei eksisteeri. Iga armastus kätkeb endas mitmeid liike, tehes iga armastuse täiesti unikaalseks ja eriliseks.
Teadlased on küll öelnud, et armastus pole muud kui ajukeemia. Kunagi ammu Richard Dawkinsi raamatut „Jõgi Eedenist“ lugedes võtsin selle enda jaoks kokku sõnadega, et armastus on DNA vajadus paljuneda. Samas on armastusi, kus laste saamine ei olegi eesmärk või on lausa võimatu. On neid, kes ütlevadki, et armastus on otsus. Ma siiski arvan, et igas armastuses on peale ajukeemia ja otsuse ka näpuotsaga maagiat, mis tuleb suutlikkusest armuda ja vaimustuda.
