Siim Jõgis
Uudiseid majade varingute kohta ei saabu pehmelt öeldes just iga päev. Seda šokeerivam oli eelmise nädala teade, et Kivi-Vigalas varisesid maha ühe kortermaja rõdud. Jubeda õnnetuse positiivne pool oli see, et ükski inimene ei saanud vigastada. Ometi paneb see küsima, mida on võimalik teha, et vähendada selliste õnnetuste tõenäosust edaspidi.
Uudis Kivi-Vigalast meenutas, et olen majade varisemise pärast muret tundnud varemgi. Tavapäraselt sellised mõtted pähe ei roni, aga lapsepõlves tuli seda ette. Kui täpsemalt meenutama hakata, oli see minu jaoks tõsine hirm. Koos teiste lastega õues ringi joostes märkasime, et meie maja seintel looklevad praod ja me leidsime neid rohkem kui paar. Tegemist oli tavalise kortermajaga, võib-olla paarkümmend aastat vanaga. Nüüd ma muidugi tean, et praod olid kõigest fassaadis ja varisemise ohtu ei olnud, kuid lapse jaoks oli hirm ikkagi tõsine.
Olin selle juba unustanud, kuid uudis Kivi-Vigala varingust tõi need mälestused tagasi. Mitte nii väga hirmu, vaid pigem mõttelõngana kortermajade ohutusest. Mul pole põhjust kahelda Eesti kortermajade ohutuses. Küll aga võib välja tuua laiast maailmast näiteid, kus suured hooned on tõepoolest kokku varisenud. Eriti Indias. Tõele au andes tuleb loomulikult lisada, et enamasti on tegemist vaeste inimeste majadega ning enamasti on need ka illegaalsed rajatised, millest võimudel puudub ülevaade. Ometi tuleb õnnetusi ette.
Kõige hiljutisem uudis laiast maailmast rääkis sellest, et Hiinas varises kokku hotell, mida kasutati Covid-19 patsientide majutamiseks. See uudis jooksis märtsis läbi ka Eesti meediast. Seega tuleb selliseid hirmutavaid juhtumeid ikkagi ette ja valvsust kaotada ei saa.
Ka Kivi-Vigala Facebooki leht teatas varingu kohta, et rõdud olid paigaldatud ilma nõuetekohaseid kinnitusi tegemata. Küll aga on selge, et juhtunut enam muuta ei saa. Nüüd on oluline heita pilk tulevikku ja leida võimalusi, kuidas vältida Kivi-Vigala juhtumi kordumist mujal Eestis. Õppetund on igal juhul nüüd tagataskust võtta. Vähemalt teisipäevase seisuga ei olnud olukorrale tegelikult ka lõplikku lahendust. Hoone kuulutati varisemisohtlikuks ning sinna keelati ligipääs. Samuti oli üleval hoiatus, et piirangualas viibimine on eluohtlik.
Väikese poisina maja seintes pragusid uudistades ei suutnud ma probleemi tegelikku tähendust loomulikult hoomata. Vaadates praegu ringi Mustamäel või Lasnamäel, võib samasuguseid pragusid leida ka sealsetel kortermajadel. See muidugi ei tähenda, et need tingimata varisemisohtlikud oleksid. Kaugel sellest. Ometi tajun oma lapsepõlvemeenutuste ja hiljutise Kivi-Vigala sündmuse valguses, et selle valdkonna võiks tõsta tugevamalt fookusesse.
Õnneks Kivi-Vigalas vigastatuid ei olnud, kuid järgmine kord ei pruugi enam nii õnnelikult minna. On ju meie kõigi huvides, et valitseks kindlustunne, et sellised sündmused enam ei kordu. Garantiid muidugi keegi anda ei saa. Loota siiski võib, et vähemalt lähitulevikku silmas pidades jääb see kõige tõsisemaks elumaja varinguks Eestis.
