Sport on nähtus, mille tähtsust ühiskonnas on raske alahinnata. Me kõik püüame sellega ikkagi suuremal või vähemal määral tegeleda. Mõni istub tugitoolis ja lubab iga päev, et homme alustab tervisespordiga. Mõni püüab võimalikult palju liikuda jala. Mõni töötab palehigis tippsportlase karjääri nimel. Mõni teeb sporti oma võimete piires ja hea enesetunde nimel.
Aga milleks teevad sporti lapsed? Mulle meeldiks mõelda, et ennekõike ikkagi selle viimase, ehk siis spordirõõmu ja hea enesetunde nimel. Ühel päeval hakkasin mõtlema, mis toimub tänapäeval lastega, kes käivad mõnes sporditrennis. Pikemalt mõtlemata vastan ka enda tõstatatud küsimusele – lastest toodetakse tippsportlasi või vähemalt hakatakse neid üsna varakult ette valmistma eesseisvateks võistlusteks.
Ma lihtsalt püüan pingsalt mõelda, kas on ka olemas sellist trenni, kuhu saaks lapse panna selleks, et ta saaks füüsilist koormust, mis oleks mitmekesine, samas lõbus ja mis ei valmistaks last ette võistlusteks? Esimese hooga ei meenu.
Mäletan, et omal ajal tegi Kehtnas poistele kergejõustikutrenni Erki Kesküla. Algklasside mudilasena võtsin ka mina sellest osa. Treeningud olid alati väga mitmekesised. Mängiti erinevaid pallimänge, hüpati, joosti, visati, heideti ja tunti sellest kõigest rõõmu. Keegi ei pidanud tundma kuklas hirmu, et kui sa piisavalt ei treeni, siis sa kukud võistlustel läbi. Trennis käidigi lihtsalt sportimas.Tänapäeval treenitakse lapsi ikkagi selleks, et nad suudaks iga nädalavahetuse võistlustel olla tasemel. Meeskonnaalade puhul tuleb ka soetada ühine treeningvorm ja ühine võistlusvorm, varustus ja enne kui aru saad, keerled tiheda graafikuga võistluskarussellil.
Miks ei võiks olla treeningversiooni lastele, kus laps viskab dressid selga, tossud jalga ja lihtsalt spordib koordineeritult? Oleks ju tore, kui lastespordis valitseks mentaliteet, mis poleks kohe algusest peale niivõrd tulemusele orienteeritud.
Mõistan, et siin on teatud vastuolu. Sport on ju oma kontseptsioonilt ikkagi teatud mõttes võistlemine. Kaugemale, kõrgemale, kiiremini. Samas julgen väita, et tervisesport ju seda ei eelda.
Spordiga tutvust tegev mudilane võiks esmalt tunda just nimelt seda tervisespordi mõnu. Treening võiks olla koht, kus lapsed saavad tunda rõõmu spordi tegemisest. Olgu see laps siis pikk, lühike, paksem või peenem. Talendid ja teravamad pliiatsid leiavad varem või hiljem oma valitud teele loomuliku jätku.
Veetnud suurema osa oma lapsepõlvest nõukogude ajas, võib olla, et minu arusaam ongi pisut iganenud ja tänapäeval on lastespordi suunad, põhimõtted ja metoodika midagi muud ja küllap ongi, aga lapsed on ju ikkagi lapsed. Tänapäeval võib laps tunda seda konkurentsi ja võistlusmomenti igal sammul. Seda enam võiks laps trennis käia ennekõike selleks, et saada rõõmsalt otsaesine higiseks ja nuusutada spordi lõhna.
Mitte kuidagi ei püüa ma selle jutuga heita varju praegustele spordiklubidele, treeningrühmadele ja treeneritele. Vastupidi, austan siiralt seda seltskonda, kes tegelevad lastega ja seda suuresti omaenda entusiasmi, vaba aja ja energia arvelt.
Siim Solman
