Ennustamine on teatavasti üks hirmus tänamatu töö. Sellele vaatamata tahaks ju ikkagi teada, mida see tulevik meile siiski toob. Üks teemadest, mille puhul sooviks juba praegu lõpptulemust ja siis veel ka natukene kaugemalegi näha, on kindlasti haldusreform.
Selge on see, et ühinemisi tuleb. Kindlasti saab neid sel korral olema rohkem kui üheski varasemas voorus. Lihtsalt juba seepärast, et Reformierakond, kes varem haldusreformi teemal enamasti piduriks olnud, on nüüdseks asunud pigem veduri rolli. Rohkem tuleb ühinemisi ka sel põhjusel, et ohtralt on lubatud präänikuid, aga ära pole unustatud ka piitsa. Mitu omavalitsust meil 2017. aasta sügiseks alles on? Seda teab üksnes Jumal taevas, kui temagi.
Selles võib aga 100% kindel olla, et alles jääb ka neid omavalitsusi, kes eiravad igasuguseid soovitusi, piitsast ja präänikust ennast segada ei lase ja ühinemisteed ette ei võta. Kas selline käitumine ennast õigustab või mitte, seda näitab juba aeg. Ikka veel on selles võrrandis liiga palju tundmatuid tegureid.
Ma ei tea, kas valitsus on kusagil välja hõiganud ka kriteeriumid, mille põhjal võiks haldusreformi kas siis kordaläinuks või ebaõnnestunuks lugeda. Tundub, et siiski vist mitte. Eks nii ole lihtsam protsessi lõpus ise omale soodsamaid hinnanguid anda. Kaldun siiski arvama, et väga raske on haldusreformi kordaläinuks pidada siis, kui näiteks 25 Eesti omavalitsust liitumistuhinaga kaasa ei lähe ja sellele järgneva sundliitumise otsuse kohtusse kaebavad. Seatud eesmärk, lõpetada haldusreform 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimisteks, on sel juhul igatahes täitmata.
Ka selles võib üsna kindel olla, et päris ilma kohtuteeta need ühinemisprotsessid ei lõpe. Seda muidugi juhul, kui tõepoolest viiakse ellu praegu planeeritud sundliitmiste voor. Selle viimase sammu tõekssaamine on tegelikult üsnagi kahtlane. Eriti veel siis, kui on teada, et kohalike omavalitsuste valimised on kohe-kohe ukse ees ja ebapopulaarseid otsuseid sel ajal teha pole kombeks.
Seega ei pea olema mingi eriline oraakel, et ennustada: 2017. aasta sügiseks tänaseks stardipaugu saanud haldusreform siiski veel ei lõpe. Pigem on kogu lootus seatud sellele, et praegused präänikud-piitsad on piisavad, et kõik omavalitsused ühinevad/liituvad seaduse sätteid silmas pidades. Seejärel saaks juba midagi raporteerida ja olenevalt liitunute hulgast ennast tegijaks kuulutada. Millised saavad olema edasised sammud, see sõltub suuresti ka sellest, kuidas vabatahtlik ühinemisvoor lõppeb.
Alati ei peagi ennustamise tänamatu tööga tegelema. Vahel saab eeskujuks võtta ka selle, mis juba toimunud või siis parasjagu toimub. Näiteks haiglavõrk ja selle areng on kindlasti üheks heaks indikaatoriks näitamaks omavalitsuste edasist liikumissuunda.
Alles see oli, kui maakonnahaigla paiknes igas keskuses. Ma ei tea, palju neid tänaseks veel alles jäänud, aga suur hulk on juba ühinenud mõne Tallinna või Tartu suurhaiglaga. Põhjendus ju iseenesest lihtne. Majanduslikult ei ole mõttekas muretseda kallist aparatuuri igasse maakonnahaiglasse. Transpordime parem haiged suurtesse keskustesse. Tuleb odavam ja patsiendid saavad parema teeninduse.
Tõmbame paralleeli haldusreformiga. Inimeste arv omavalitsustes on vähenenud. Seega puudub mõttekus kõiki teenuseid kohapeal pakkuda. Odavam on kodanikud keskustesse transportida ja seal neid teenindada. Tugevate riigigümnaasiumide võrk on siinkohal üheks esimeseks näiteks, mis kohe meelde tuleb. Avapauk tsentraliseerimise suunas on tegelikult juba antud.
Või võtame Rapla haigla. Täna on meil veel 18 erialaarsti, kes vastuvõtte korraldavad. Haigekassa kava näeb aga ette, et alles jääb neist 8 ja selles suunas praegu ka liigutakse. Nii on majanduslikult tulusam. Ülejäänud erialaarstide vastuvõtud koondame aga Tallinnasse. Rongid ju liiguvad.
Samas suunas kulgeb ka haldusreform. Kui pärast liitumisi/ühinemisi jäävad esialgu väikestesse keskustesse nn teeninduspunktid, siis varsti selgub, et omavalitsusel puudub majanduslik võimekus neid üleval pidada ja nii koondubki kogu teenuste pakett tasapisi keskustesse. Raamatukogus on vähe lugejaid, koolis vähe õpilasi, kohalikku kultuuritöötajat pole enam vaja ja nii ta vaikselt lähebki. Tükk tüki haaval. Meie keskvalitsus on maapiirkondadest juba peaaegu lahkunud ja tundub, et omavalitsused liiguvad vaikselt samas suunas.
Lõpetuseks. Vana hea tava kohaselt peab keegi ikka süüdi ka olema. Juhuks kui küsima hakatakse. Täna tundub, et haiglavõrgu tsentraliseerimise eest peab vastust kandma haigekassa. Minister olla juba pahandanud. Haldusreformi eesmärkide täitmata jäämisel kannavad vastutust nähtavasti maavalitsused. Kui nad selleks ajaks veel alles on. Või siis ühinenud omavalitsuste juhid.
Alar Mutli / foto: Siim Solman
