Meie rahva ajaloos on seiku, mida lihtsalt ei tohi unustada

Laupäeval kogunes hulk inimesi kõrvalisse metsatukka Vigala vallas, kus ootas ees metsavendadele pühendatud mälestusmonumendi avamine.
Juba kell 11 on kohal paarkümmend inimest. Istumiskoha juures põleb lõke, kus külmapelgajad end tule paistel soojendada saavad. Supipott on juba tulel ja mõne aja pärast tõotab sealt maitsvat kõhutäidet saada.
Päeva kangelane on aga avatav mälestusmärk. See on esialgu veel katte all, kuigi tähelepanu keskpunktis. Harjutatakse erinevaid mälestuskivi avamisega seotud protseduure. Kodutütarde ja noorkotkaste esindajad lihvivad katte eemaldamise kunsti, lipuhoidjad kuulavad õpetussõnu. Väärib märkimist, et liputoimkonnas on koos Eesti Vabariigi lipuga 12 lippu. Tänu põhjalikule ettevalmistusele sujub kogu ettevõtmine lõpuks libedalt.
Keskpäevaks on avatava mälestusmonumendi ümber umbes sajapealine seltskond. Iga uus tulija tervitab kohalolijaid. Puude alla on end toolidele sättinud pasunakoor.
Täpselt keskpäeval alustatakse pidulikult. Sõna võtab Eesti Endiste Metsavendade liidu juhatuse liige Heiki Magnus. „Meie väikese rahva ajaloos on seiku, mida lihtsalt ei tohi unustada. Need on nii võikad ja ülekohtused,“ ütleb ta. See, mis juhtus 1948.aastal selles samas paigas, on üks sellistest seikadest.
67 aastat tagasi 15.oktoobril toimus haarang, mille käigus okupandid hävitasid seal asunud Relvastatud Võitluse Liidu teise staabipunkri. Elu kaotas kaks meest – Eduard Mulk ja Mihkel Soosalu. Mälestusmonument on üks viis neid mehi meeles pidada.
Magnus räägib, et mälestusmonument sai piduliku nurgakivi Eesti taasiseseisvumispäeval 20. augustil. Kõigest pool aastat tagasi valitses kõikjal selle ümber veel võsa. On ilmselge, et Kaitseliidu Rapla maleva ja Eesti Endiste Metsavendade Liidu liikmed on paigaga tublisti vaeva näinud. Magnus ütleb, et tegemist on kohaga, mis väärib jäädvustamist. Just seetõttu korrastati see vääriliseks paigaks. On tava mitte rahast rääkida. Ometigi toob Magnus välja, et korrastustööd läksid maksma 330 eurot.
Monument ise koosneb erinevatest pühendusega maakividest. Kive selle ehitamiseks on kogutud nii lähikonnast kui ka kaugemalt. Kolm monumendi kivi on toodud näiteks Poolast, kus toimus NATO rahvusvaheline laskevõistlus. Neid paelus metsavendade lugu sedavõrd, et otsustati samuti panustada.
Mälestusmonumendi avamiseks on valitud ilus ja tulevikku suunatud viis. Selle au said Raplamaa kodutütar Luiselota Pernits ja noorkotkas Reio Pipar. Selgeks harjutatud viisil tõstavad noorukid katte mälestuskivilt. Meeleolu aitab ülevana hoida Pärnu-Jaagupi pasunakoor.
Monumendi avamisele järgneb selle õnnistamine. Seda teeb EELK Vigala Maarja koguduse õpetaja Kristiina Jõgi. Ta avaldab lootust, et kivi metsas räägib rahust ja mitte sõjast. Ta soovib, et see jääks sümboliseerima inimeste kodumaa-armastust ja ustavust.
Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili toob välja, et selliseid mälestusmärke on igas maakonnas. Need sümboliseerivad meie vabadust, kuid on ühtlasi kalmukünkad. Eesti rahvas pidas vastu ja jäi väärikaks tänu meestele, kes keeldusid oma kodumaal orjadena elamast. Kiili räägib, et tänu neile meestele oleme me täna vaba rahvas.
Ta räägib ka sellest, et Eesti ei valmistu sõjaks. Me valmistume rahuks ja just seetõttu ongi palju inimesi erinevatel õppustel. Me tahame elada eesti kultuuriruumis ja suhelda eesti keeles.
Selle kõrval tõdeb ta aga, et elame paraku keerulisel ajal ja näeme, kuidas teisi riike rünnatakse. Kiili ütleb, et peame olema meelekindlad ja näitama üles peremehetunnet. Siis jääb ka Eesti kestma.
Ajaloolane Martin Andreller viib meid tagasi sellesse oktoobrikuu päeva üle poole sajandi tagasi. Enamus punkris olnud meestest pääses minema. Nad jäid endale kindlaks ning seetõttu on nende saatus teadmata. Kaks meestest leidsid sel päeval aga lähiümbruses oma viimse puhkepaiga. Mehed maeti maha, kuid siiani ei ole teada, kus täpselt nende matmispaik asub. Andreller ütleb, et seda on püütud otsida, kuid siiani tulutult.
Kätte on jõudnud mälestuspärgade ja -küünalde asetamine. Heiki Magnus ütleb, et endine metsavend Arnold Ojaste, kes oleks pidanud esinema, pidi kehva tervise tõttu võimalusest loobuma, aga palus enda poolt asetada küünal mälestusmonumendi ette. Seda ka tehakse.
Seejärel tänatakse kõiki asjaosalisi. Inimesi, kes monumendi kerkimisele kaasa aitasid, on palju. Erilise tänu saavad Heino Hints, Aimar Maiste ja Aaro Aaspere, kellele antakse Eesti Endiste Metsavendade Liidu (EEML) III klassi teeneterist. EEML-i teenetemedaliga tunnustatakse Reemet Kasekampi ja Martin Andrellerit. Andrus Maiste pälvib EEML-i mälestusmedali ning Arnold Aljaste Põrgupõhja lahingu I klassi mälestusteeneteristi. Lisaks jagati välja mitmeid tänukirju inimestele, kes olid abiks nii mälestusmonumendi rajamisel, platsi korrastamisel kui ka avamistseremoonia ettevalmistamisel ja läbiviimisel.
Pärast piduliku osa lõppu kostitas Kaitseliidu Rapla malev ja Naiskodukaitse Rapla ringkond kõiki sõdurisupiga. Supikausi taga said kõik muljetada ja meenutada.
Katri Reinsalu