Igale elusorganismile on looduses antud esmane ülesanne end toita ja anda järglasi. Riigi pidamise mõte, kui ta juba on olemas, peaks tulenema samast loogikast – pidada teda rahva jaoks ja teha seda tulevastele põlvkondadele mõeldes.
Mulle tundub, et see loogika hakkab aina rohkem devalveeruma ja praeguse riigipidamise eesmärk on justkui iga hinna eest kuhugi kuuluda ja riigi sisu ning mõte uputatakse isiklike ambitsioonide ja poliitiliselt moonutatud informatsiooni tulva.
Tundub, et oma riiki ei saagi ilma Euroopa Liitu, NATO-sse ja ÜRO-sse kuulumata pidada. Me räägime Venemaast, kes meid kohe-kohe ründab, kuid Ameerikale oleme ennast andnud vabatahtlikult, samuti Euroopale – öeldes, et oleme teiega solidaarsed, kuigi me ei saa aru, kus see solidaarsus algab ja kus lõpeb.
Mul on tunne, et selles suures vastandumises oleme unustanud, et meil on oma sisepoliitiline selgroog ja see vajab samuti selget silmavaadet ning rahva usaldust. Praegune üliliberaalne juhtpartei ja koalitsioon, kelle üks partneritest on jõudnud 4%-lise usalduseni (usaldamatuseni), viib selle kõige taustal ellu üle-eestilist haldusreformi, nimetades seda vabatahtlikuks ühinemiseks, eesmärgiks – „teenuste parem kättesaadavus“!
Ärge ajage jama, tegelik eesmärk on kokkuhoid! Riigi rahakott on tühi ja kuna valitsus ei näe suurt pilti, kuidas riigiasutusi ühiselt tööle panna ja juhtida, siis ainukese kokkuhoiukohana nähakse üle riigi kohalikke omavalitsusi, kellele – pange nüüd tähele – eraldab valitsus aastasest SKP-st 4,5%. Samas lähevad valitsuse riigijuhtimise kulud püstloodis taevasse, kuid omavalitsuste eelarved on „kontrolli“ all.
Kus on see kulude kokkuhoiu koht või kus on mõte?
See üliväike organism nimega Eesti saab töötada ainult siis, kui see on rahvale selge ja rahvas saab sellele kaasa aidata. Usaldusisikuteks on olnud praegused omavalitsused, kes on piirkondi elus hoidnud „miinimumpalga“ eest, samal ajal kui valitsus võitleb Tallinnaga, kus on elatustase juba kolm korda kõrgem kui ülejäänud Eestis.
Aga räägime siis Juuru ettepanekust, mis tekitas küsimusi selle reformi valguses. Juuru ei teinud midagi revolutsioonilist, see tulenes kujunenud olukorrast, kus Raplamaa on jaotunud neljaks – Kohila, Rapla, Kehtna ja Märjamaa ning Raplale on kolm väikest omavalitsust lähenemiskatseid tegemas, seejuures Kaiu oma jah-sõna andnud. Tõepoolest, Rapla vald saab endale hulgaliselt külasid juurde ja ehk saavad ka väiksemad omavalitsused hoitud, kõik oleneb kohapealsest tahtest ja aktiivsusest. Muidugi jääb selle juurde Rapla linn, mis erineb kindlasti praegustest Rapla valla küladest ja ka uutest liitujatest. Selle erisuse peab arvesse võtma.
Küsime siis, mis see reform teeb olemasoleva tervikuga, mis on täna justkui maakonna piirides olemas, mida kõik kümme omavalitsust on ehitanud, ja kuidas ta maakonna killustudes hakkab eri valdkondade (haridus, sotsiaalhoolekanne, planeerimine jne) lõikes tööle? Võib-olla on see õige, et maakond läheb neljaks ja see on optimaalne, otsuse teevad omavalitsused. Sel juhul jääb muuta valitsusel veel rahastamismudelit ehk teha omavalitsustest omavalitsused – anda neile õigused ja kohustused ning piisav rahastus.
Maakondlik mõte kindlasti tundub suur ja segane, kuid me ei räägi sel juhul teie ja meie, vaid siis moodustub pariteetsetel alustel juba täna välja kujunenud maakondlikus ruumis MEIE, ehk uus omavalitsus ja ei teki emotsionaalset ega strukturaalset kaotust. Me ei hakkaks kasvama eri suundades ja me saame lammutamata edasi minna. Meil on võimalus võtta vanast kõik see, mis on hea, olles piisavalt tugevaks partneriks naabritele ja valitsusele, luues nüüdisaegse ja pika perspektiiviga piirkonna Eestis, millest me kõik aru saame.
Margus Jaanson, Juuru vallavanem
