Üks vana mees ütles mulle kord, et igal murel on sada nägu. Kõik sõltub sellest, kuidas me temale läheneme. Eesti viimase aja poliitilisi diskussioone jälgides on minus tekkinud tunne, et paras osa sellest toimub pealispinnal – mõtestades pigem tagajärgi kui põhjuseid.
Ehkki päriselt ei ole ühestki probleemist võimalik aru saada enne, kui oleme jõudnud selle tuumani.
Pagulaste poleemikas on nõnda minu meelest sageli esitamata jäänud üks kõige põhimõttelisemaid küsimusi: mis saab juurtest? Sest kui välja arvata ehk tänapäeva urbanistlik konsumerism, võrsub iga elustiil või kultuur alati keskkonnast, mis teda ümbritseb. Meie esivanemad elasid kainelt ja kokkuhoidlikult, kuna neid ümbritses karge ja nõudlik põhjamaa loodus. Nad laulsid laule, mis rääkisid maastikust, mille keskel nad elasid, ja rääkisid lugusid, mis sellest lähtuva eluviisiga kaasas käisid.
Palmisaarel või kõrbeveerel puuduks neil lugudel ja lauludel tähendus, õigupoolest oleks seal raske neis väljendatut kujutleda, sellega haakuda.
Kui inimene oma sünnipärasest keskkonnast välja tõsta – eraldada ta päritud loodusest, ajaloost, kultuurist –, siis näib paratamatu, et temas tekib teatav vaimne nihestatus. Juhul, kui küsimus on ellujäämises, võib inimene selle nihestatusega leppida, ent see ei tähenda, et seda ei eksisteeriks.
Säärane olukord esitab väljakutse mõlemale osapoolele: nii oma kodukeskkonna kaotanuile kui ka tema uue kodumaa elanikele. Esimesele võimetusega oma uut ümbrust lõpuni adekvaatselt tajuda ja mõista, teisele ülesandega säilitada oma kohatunnetus ka muutunud olukorras.
Omaette juhtum on ehk see, kui rännatakse spetsiifilisest kultuurilisest huvist teise maa vastu, ent isegi siis ei ole inimese juured kindlasti mitte peenraha, mille saaks ühes kohas tasku pista ja teises kohas sama lihtsalt välja puistata. Inimese vaimne ja kultuuriline juurdumine ühes keskkonnas on pikk ja keeruline protsess ja see on seda keerulisem, kui võtame selle ette täiskasvanuna. Lapsena omandame palju asju alateadlikult, hiljem nõuavad need meie tahtlikku ja teadvustatud pingutust. Ja samas eeldab millegi uue omandamine seda, et me üldse teame, kes me alustuseks oleme.
Kui me neid arusaamu eitame, näib mulle varem või hiljem tulemuseks isikupäratu, minevikuta maailm, kus pole tähtsust ei kohal ega loodusel ega kokkuvõttes ka ajalool – sest pole olemas mingit üleüldist, abstraktset loodust või abstraktset, eikusagil aset leidnud ajalugu. Ka ajalugu ja ajalooline mälu on alati seotud kohtade ning nende olemusega.
Mulle tundub, et inimesed, kes saabuvad uuele maale pelgalt materiaalselt mugavama või parema elu ootuses, on oma juured juba suuresti minetanud ega tea, kes nad päriselt on. Selline inimene ei saagi uues kohas juurduda, paremal juhul võivad seda suuta nende lapsed. Neil, kes rändavad elulisest möödapääsmatusest, ent selge kultuurilise eneseteadlikkusega, seisavad ees teised väljakutsed: neil tuleb vastata küsimusele, mida tähendab nende oma loodusest ja ajaloost võrsunud kultuur uues, sootuks erinevas keskkonnas ning millises vormis oleks sel lootust uues paigas olemasolevasse kultuuri sulanduda.
Pagulaste vastuvõtjatena võib meile olla abiks, kui suudame nende kultuuritausta mõningal määral mõista ja oleme sellega tuttavad. Ent märksa olulisem väljakutse näib olevat meeles pidada, kus on meie endi juured ja mis on meie enda kultuur. Kui me selle võime minetame, muutume me isegi omamoodi vaimseteks pagulasteks, kellele nende omaenda maa on tegelikult võõras. Sest inimesele, kellel puudub oma juurte tunnetus, ei oma koht mingit sügavamat tähtsust.
Margus Lattik, kirjanik ja tõlkija
