Kui satute metsa vahel sõites ringteele, mille keset ehib lillepeenar, siis olete jõudnud Nõlva külla. See on kaugeim kolmest Järvakandi ümbruse külast, teised on Ahekõnnu ja Selja, omanäolised nemadki.
Kilomeeter kuni viis Järvakandi alevisse, üle kahekümne vallakeskusesse Kehtnasse, sealjuures ilma otsese bussiühenduseta – sellise korraldusega peavad oma igapäevaelus hakkama saama kolme Järvakandi ümbruse küla elanikud. Ahekõnnu, Selja ja Nõlva küla rahvas tunnistab, et neid ei seo Rapla, Kehtna ega ka Vändraga õieti miski. Samas ollakse juba harjunud Kehtna vallaga asju ajama ega usuta, et haldusreformiga plaanitavast valdade liitmisest elanikele midagi head sünnib.
Ahekõnnu ja külakivi
Ahekõnnu on kolmest külast suurim, viimase rahvaloenduse andmeil elab seal 57 inimest. Rapla poolt tulles jõuab Ahekõnnusse enne kui Järvakanti. Juba tee ääres hakkavad silma hoolitsetud majapidamised.
Külarahvas räägib, et Ahekõnnusse on hiljuti ehitatud lausa kolm päris uut maja, ühes elatakse aasta ringi sees, teist kaht kasutatakse suvekodudena. Lisaks on mitmeid maju korda tehtud. Siiski ei puudu külatee servast ka varemed, hooned, millelt lumi katuse viinud või mis muidu ajahambale alla jäänud.
Küla keskust märgivad külakaart ja mälestuskivi tekstiga „Ahhekand Issakand 1412”. See paigaldati neli aastat tagasi, kui tähistati Ahekõnnu ja Isakõnnu küla kirjasõnas esmamainimise 600. aastapäeva ja Järvakandi kandi päeva.
Kuigi Ahekõnnu rahvas tunnistab oma tihedat seost Järvakandiga, pooldavad need Ahekõnnu elanikud, keda meie reede pärastlõunal küla vahel kohtame, pigem praeguse halduskorralduse säilimist. Praegu alevi piiridesse jääv Järvakandi vald on kutsunud juba aastate eest kolme küla endaga liituma, teinud Kehtna vallale ettepaneku piire muuta, kuid elanike praegune hinnang sellele on pigem kahtlev „nojah”.
„Kogu aeg ju Kehtna all olnud,” leiab Männi talu peremees Madis Suviste, kes elab Ahekõnnus 1983. aastast ja käib Järvakandis tööl.
Heakskiitu ei leia ka Rapla valla soov ühendada Kehtna vald endaga.
„Omaette oleks ikka parem, Rapla võtab kõik käest ära,” tõdeb mees.
Kehtna vald sobib
Tugeda talu Ahekõnnu külas on üks neist päris mitmest kolmes külas, mille õuele jõudes ei oskagi midagi muud kõigepealt öelda, kui „Küll teil on siin ilus!”
Talu peremehe Mati Tagapere leiame talu õuele rajatud puidutööstusest, kus ta on ise nii omaniku, ülemuse kui ka töömehe rollis, kui ajutised abikäed välja arvata. Kindlat püsivat töömeest pole maakohas lihtne leida, Mati otsib juba mitu aastat.
Mati ja tema abikaasa Kadrin Karro-Tagapere on kolm korda oma taluõuel korraldanud külapäevi. Ka seda, mille käigus mälestuskivi küla keskele paika sai.
Mati räägib, et külasse on jäänud alles rohkem vanad inimesed. Ta lisab muheldes, et temagi on juba paras pensionieelik ja sellisena külas nooremate hulgas.
„Võib-olla mõni noor tahaks isegi elada maal, aga millega ta siin tegelema hakkab, mis teda toidab?” küsib mees. Ta tõdeb, et maal peab lisaks peaga mõtlemisele oskama ka käsi liigutada, aga sellestki alati ei piisa. „Et oma ettevõtlust alustada, selleks peab algkapital olema, aga kus see noorel on?” märgib ta.
„Kui riigi tuge oleks maaelule rohkem, siis oleks maal inimesi ka. Ei ole ühest retsepti, see on pikk protsess. Linnastumine on toimunud ju ka eelmise sajandi alguses. Aga siis tuli vabariik ja tõi uuesti rahva maale tagasi, anti maad, talusid. Inimene tahtis maal olla,” arutleb mees, kes ise on pärast noore mehe käikusid sünnikodusse tagasi tulnud.
Nõnda tõdevadki Mati ja Kadrin, et haldusreformiga plaanitavad ümberkorraldused ei muuda maainimese jaoks midagi paremaks.
„Minule sobib Kehtna valla alla kuulumine,” ütleb Kadrin. Mati lisab, et valdade liitmisel läheb asjaajamine palju keerulisemaks. Väikeses omavalitsuses on kõik inimesed tuttavad, seegi aitab kaasa. Suures omavalitsuses tuleb bürokraatiat juurde, nagu Tallinna puhul võib näha.
Vivika Veski / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 15. juuni Raplamaa Sõnumitest
