Liina Langi
Märjamaa üksikkompanii on liikmete arvult Kaitseliidu Rapla maleva suuruselt teine allüksus. Sellest, mis on kaitseliitlaste rõõmud ja mured, rääkisime juuni esimestel päevadel Märjamaa üksikkompanii juhi Aavo Väliga.
• Saan aru, et Märjamaa üksikkompaniist saame rääkida alates 2010. aastast. Ometi on kaitseliitlased kohapeal tegutsenud ju pidevalt?
Märjamaa piirkonna kaitseliitlased on tegusad olnud organisatsiooni loomisest peale. Nüüdseks kokku siis juba 30 aastat. Territoriaalne jaotus, mille tõttu tekkis nimetus Märjamaa üksikkompanii, on tõesti hilisem. Praeguse jaotuse põhjal tegutseme paikkonna järgi nimetatud rühmades, kuid sisuliselt toimivad rühmad pigem määratud sõjaaja ülesannetest lähtuvalt.
• Kas selgitaksid seda lähemalt?
Üksikkompanii koosneb piirkondade järgi nimetatud kuuest rühmast: Kuusiku, Laukna, Loodna, Märjamaa ja Vigala rühmast, lisaks üldrühm. See tähendab, et näiteks Märjamaa rühma kuuluvad paljud, kelle elukoht ei olegi Märjamaal, ka mitte lähikonnas. Huumoriga öeldes ongi vaenlasel nii raskem asjadest aru saada. Tegevused ja töökorraldus lähtuvadki rühmadest. Väga aktiivne on pioneerirühm, lahingrühmal on aktiivne tuumik, kes on väljas paljudel õppustel, ja tankitõrjerühm osales hiljuti õppusel Hunt. Plaanid ja korraldus muutuvad ajas. Loodna rühm näiteks oli planeeritud korrakaitserühmaks, kuid tegevused ei läinud käima. Praeguses kontekstis, kus koostöö sisejulgeoleku tagamiseks on taas aktuaalseks tõusnud, oleks ka selle suunitlusega rühm oluline.
• Kaitseliitu kuuluvad ka naised. Kui palju on Märjamaa kompaniis naisi ja kas nende tegevused erinevad kuidagi meeste omadest?
Kompaniisse kuulub praegu seitse naist. Rühmajärgne kuuluvus annab ette ka tegevuste raamid ning võib öelda, et ollakse kõiges võrdsed. Kõige aktiivsem naine on Leili Seisonen, kes on alati väljas õppustel, ei pelga kunagi pingutust ning hindan tema panust.
• Kaitseliitlase suvi ja talv? Millega tegelete?
Ei ole väga vahet, väljaõpe käib pidevalt. Suvel ehk pisut aktiivsemalt. Hunt, Siil, Kevadtorm, Kotkalend, Orkaan – toredate nimedega õppused, muidugi ei osale me pidevalt ja kõigil. Maleva raamistikus on võimalik käia laskmisharjutustel, heita granaate, lasta tankitõrjerelvast, teha erinevaid harjutusi. Kuulivest seljas, kilodejagu padruneid kaasas, saab ka korraliku füüsilise trenni. Leian, et laskmine on väga oluline, selles tuleks liikmetel end vormis hoida. Väljaõpe toimubki rühmade kaupa ja malevaüleselt. Lisaks õppustele osaleme kogukonnaüritustel, paraadidel, kui selleks on võimalus. Igal kevadel käime läbi lasteaiad ja koolid, kuhu meid kutsutakse, ja teeme koostööd Naiskodukaitsega.
• Kuidas Märjamaa kompaniis aktiivsusega lood on?
Võiks olla parem. Oluliselt parem. Kipub olema nii, et nimekirjas on mehi palju, kuid tegevustesse annab oma osa pigem igas rühmas väike aktiivsem tuumik. Kui on suuremad, kutsetega õppused, siis tuleb meid välja ka rohkem. Minu silmis oleks ideaal, et väljaõppes osaleb pidevalt ca 80% liikmetest. Kaitseliit põhineb vabatahtlikkusel ning vahel on igapäevaelu prioriteedid tähtsamad. Näen, et väljaõppele lähevad teinekord meelsamini nooremad mehed, kes on käinud Eesti kaitseväes. Neile on tehnika ja korralduslik pool lihtsamad.
• Kas aktiivsemad on siis pigem nooremad? Või ka vanemad kaitseliitlased?
Tegelikult nii ühte kui ka teist. Me osaleme õppustel, käime laskeharjutustel, täidame esindusfunktsioone. Nooremad, näiteks lahingrühmast, panustavad enam väljaõppesse. Vanemate hulgas leidub neid, kes on ajaloohuvilised ja osalevad mälestuskivide avamisel, auvalvetes ja korraldavad ka ise sellelaadseid üritusi.
Just näiteks osalesime lipupäeval koostöös Lääne maleva ajaloohuvilistega. Küllap on kohalikele inimestele tuttavad üritused Põrgupõhja punkri juures, iga aasta viimasel päeval on seal metsavendade mälestamiseks kokkusaamine ning tegevusi jätkub ka muudele aastaaegadele.
Aktiivsus oleneb liikmest endast. Kaitseliidus ei loe staatus ega isiklik materiaalne olukord, vormi selga pannes ollakse võrdsed. Samas, õppustel tulevad ilmsiks isiksuseomadused: on neid, kes on äärmiselt korrektsed, võtavad positsioone ja käsitsevad relva hoolikalt. Põhivarustus, mis kaasas, on ideaalselt komplekteeritud ja korras, teisel jälle pole naljaga öeldes tikku ka taskus. Eesmärk oleks, et neid teisi oleks võimalikult vähe meie hulgas. Selleks aga ongi vajalik pidev väljaõpe.
• Kui jutt korraks ajaloole läks, kuidas Kaitseliit Märjamaa piirkonnas alustas?
Maleva loomisest alates on siin tegutsetud ning olnud aktiivseid kaitseliitlasi. Esimesed aastad olid muidugi intensiivsed, murrangulised. Märjamaa piirkonnas oli vedajaks ja esimeseks juhiks Ülo Rahkema. Aktiivseid ja asjalikke pealikke on olnud veelgi. Tänaseks on Kaitseliidu ridades veel esimestel aastatel ridadesse astujaid, ka organisatsiooni taasasutajaliikmeid. Mina liitusin päris alguses, Enn Roosi Vigalast oli näiteks üks taasasutajaliikmeist. Päris alguses kuulusime otse Rapla maleva alla ning osalesime staabi valvamises ning kõigis maleva väljaõpetes ja tegevustes.
Meil oli Märjamaal pikalt Kaitseliidu maja. Varem kuulus hoone vallavalitsusele, saime selle enda valdusse üsna heas seisukorras. Olemas oli ladu varustusele, kontoriruumid ja saal. Need olid ajad, kus koosolekutel tuli suur saal rahvast täis.
• Praegu teil oma maja ei ole?
Aja jooksul käis maja heakord maha. Asjad sõltusid rahast, mida aga ei leidunud, ja lõpus oli hoone seestpoolt ikka päris jube. Umbes viis aastat tagasi otsustas Kaitseliit maja mahamüümise kasuks. Asjaolud tekitasid kohalikus kogukonnas eriarvamusi ja emotsioone, kuid üldsõnas võib öelda, et kompanii liikmed leppisid sellega, keegi protestiks välja astuma ei hakanud.
• Kui edasi tulevikku vaadata, milline oleks sinu ideaalpilt Märjamaa üksikkompaniist näiteks viie aasta vaates?
Ideaalis soovituna võiks meestel olla oma lasketiir, laoruumid ja taas oma maja. Laskmine on väljaõppes väga olulisel kohal ning praegu me käime aktiivsema seltskonnaga iseseisvalt Kaiu tiirus harjutamas. See nõuab nii aega kui ka raha. Kohapeal oleks laskmisvõimalusega ka noori paremini võimalik meie ridadesse innustada. Isegi paari õhkrelvaga lasketiir Märjamaa kooli juures, mis toimis, andis positiivset efekti.
Liikmeskonna kasvu suhtes olen ma kõigest hoolimata lootusrikas. Kohapeal on meil külasid, kus on vaid üks-kaks kaitseliitlast või pole sootuks. Varbola ja Valgu, suured külad iseenesest. Peaksime leidma võimaluse, kuidas seda muuta. Kompaniist väljaastujaid ei ole palju, pigem on neid, kes mitteaktiivsuse tõttu välja arvatakse, alla kümne mehe aasta kohta.
Üks mu mõtteid on see, et riigikaitsega peaksid tegelema jõudumööda kõik. Kui noor mees saab kaitseväkke astumisel teate, et ta pole mingil põhjusel sobilik, võiks ta samas saada kohe Kaitseliidu üksuse kontakti, kus saaks panustada vastavalt võimetele.
• Kuidas üldse saab Märjamaa kompaniiga liituda?
Esmalt, kui on Kaitseliidu liikmeks astutud, toimub uue liikme jaoks sõduri baasväljaõpe. Seejärel on inimesel võimalus valida, millise rühmaga ta liitub, ning edasi on talle toeks selle jao pealik, kuhu ta kinnitatakse. Jaopealik leiab võimaluse selgitada kõike, ka korduvalt, kui vaja. Ükski rühm ei ütle uutest liikmetest ära. Kaitseliidus on võimalik panustada ka meditsiiniga tegeledes, olles sidemees, tagalateenistuses või kokk. Võimalusi on palju ka neile, kes relvakandmist ei pea kõige olulisemaks.
*
Märjamaa üksikkompanii:
liikmeid kokku 174
Märjamaa üksikkompanii juht: Aavo Väli,
juhi abi Illar Aruksaar
Rühmi 6:
Kuusiku, Laukna, Loodna, Märjamaa, Vigala rühm ja üldrühm
