Eelmisel nädalavahetusel toimusid kuuendat korda avatud talude päevad. Kogu Eestis avas oma uksed 282 talu, neist kolmveerand olid avatud ka laupäeval. Raplamaal olid avatud 11 talu ja ettevõtet, neist kaheksa olid avatud ka laupäeval.
Külastasime laupäeval kahte kohta, Allikasilma talu Vana-Kaiu külas ja ainult laupäeval lahti olnud Iida urkeid Kuimetsa külas.
Allikasilma talu peavad Kadri ja Martin Brecher, kuid selleks, et nädalavahetus kergemini üle elada, olid neil abiks mitmed sõbrad ja naabrid. Nii võttiski meid vastu Leela Ehasalu, kes esmalt viis meid vaatama kanu, kellega elasid sõbralikult koos ka paar jänest, ja seejärel tibusid. Kui tundus, et nunnumeeter on juba põhjas, andis pilguheit järgmistele loomadele, tšintšiljadele, aimu, et saab ikka veel nunnumaks minna.
Lammaste ja kitsede juurde jõudes andis Leela meid üle perenaisele, kes parasjagu rääkis tallede sündimisest. Just see, et lapsed näeks, kuidas päriselu käib, on üks põhjuseid, miks Brecherid loomi peavad. Ühtegi oma looma nad ära ei söö, nende eesmärk on näidata, et saab ka nii, et lammas sureb vanadusse, mitte ei saa vorstiks.
Kadri lisaski, et enamik nende loomi on nii-öelda teise ringi loomad, tulnud kellegi teise juurest vanaduspõlve veetma. Näiteks Saue karavanipargist on tulnud lammas Lilith ja oinas Saatan. Viimase nimega end kohutada ei tasu, iseloom olevat Saatanal nii hea, et tegelikult võiks ta nimi hoopis Ingel olla.
Kes mõne lamba või oinaga sõbraks tahtis saada, pidi selleks loomadele sarapuulehti pakkuma. See oli neil niivõrd lemmiksöök, et nad oleks olnud nõus pakkujale kasvõi taskusse pugema.
Eri liiki loomade sõprust nägi kodulindude puhul. Kaks hane, kaks parti ja kukk ning kana koorusid võrdlemisi ühel ajal ja niimoodi kuuekesi beebitoas kasvades sai neist lahutamatu kamp.
Ülbitsemine Brecherite talu loomadel lubatud pole. Ja see on neile ka selgeks tehtud, keegi kedagi ei puksinud, kõik käitusid viisakalt. Vaid üks hani hakkas ühel hetkel endast liiga palju arvama, kuid selle peale võttis Kadri ta sülle ja lasi kõigil talle pai teha. Kadri sõnul ongi neil selline komme, et hani, kes ülbitsema hakkab, võetakse sülle, ta saab musid ja paid ning see paneb hane paika, tõmbab ta autoriteedi maha.
Nimed on hanedel huvitavad – Eedu, Peedu, Seedu, Eesti, Läti, Leedu ja seitsmes on Sinu. Ja seda põhjusel, et Sinu jookseb pidevalt ära ja siis naabrid helistavad ja ütlevad, et see on sinu hani ja siis on hea naabreid kiusata öeldes, et ei ole Minu, see on Sinu.
Vaid nädal enne avatud talude päeva toimus Allikasilmal lastelaager. Ja mitte mingi tavaline laager, vaid selline, kus lapsed said talutöid teha ja selle eest taskuraha ka. Kuigi algul ei olnud Kadri sõnul tal üldse plaani sellist laagrit teha, juhtus nii, et peremees Martin kukkus jalaluu katki ja ühel hetkel kasvas tegemist vajavate tööde list lihtsalt liiga pikaks. Väga palju küll lapsed teha ei jõudnud, kuna laupäeval läks vool ära ja tuli tagasi alles pühapäeva hommikul. Seetõttu ei olnud ka vett. Nii said lapsed päris ekstreemse kogemuse. Kuid kõik lapsed jäid väga rahule ja olevat juba uurinud, et kuna jälle laagrisse saab. Ka Kadri ise jäi rahule, kuigi kartis algul, et kuidas ta saab kahe autistist lapsega hakkama, kuid saadi väga hästi, nad vajasid lihtsalt natukene rohkem pühendumist. Eks Kadril ole noorsootöötajana ka oskusi lastega hakkama saada ja oma osa annavad kindlasti loomad, kes teraapiliselt mõjuvad.
Peale loomade nunnutamise jagus Allikasilmal teisigi tegemisi ja kui ära hakkasime minema, ohkas üks lastest, et kui meil selline maakodu oleks, siis seal oleks küll lõbus elada. Ainult loomi võiks natukene vähem olla, et saaks ikka puhata ka.
Esimest korda avatud talude päeva kavasse lülitunud Iida urgetesse jõudsime just selleks ajaks, kui algas slackline etendus. Minu jaoks oli see esmane kokkupuude sellise alaga. Tegemist on tasakaalulintidega, mis on tõmmatud puude vahele ja kus saab igasugu erinevaid harjutusi teha.
Meile sel päeval esinenud Jaan Roose hüppeid ja trikke vaadates tundus see mu jaoks küll umbes sama keeruline nagu tuumafüüsika või hiina keel. Jaan on neli ja pool aastat alaga tegelenud ja rääkis, et kui aktiivselt harjutada, saab algelemendid poole aastaga kätte ja umbes samale tasemele, kuhu tema on jõudnud, paariaastase harjutamisega. Tundus igatahes, et mõte algajate jaoks harjutuslint Kuimetsa parki üles panna oli külavanema Iiris Saluri peas idanema pandud.
Veel enne, kui ajaloolane ja pärimuse uurija Jüri Metssalu hakkas kohalikke pärimuslugusid ja karstiala ajalugu rääkima, sai keha kinnitada Caiselle Cateringi koopakohvikus ja kuulata reggae-muusikat, mille jaoks keerutas plaate Hannes Ganj Wald.
Põhjus, miks just sel aastal MTÜ Kuimetsa Kodukant rahva Iida urgete juurde kokku kutsus, peitub selles, et tänavu möödub 800 aastat sellest, kui Läti Henrik Liivimaa kroonika lehekülgedel kirjutas arvatavasti Iida urgetest kui meie esivanemate pelgupaigast.
Selle paigaga on pärimuses seotud mitmeid lugusid, mis annavad aimu, kui oluline ja tähenduslik paik see on olnud. Kõige enam paistavad pärimustekstidest Jüri sõnul silma Iida urgetega seotud olendid. Näiteks olevat sealsetes koobastes nähtud “tonta ja vaimusi”. Ühes koopas nähti aga musta kassi. Karstikoobastes elavat ka Iida-nimelised loomad, keda inimesed kartsid.
Nii nende loomade kui ka Iida kohanime variantide (näiteks Iie urked, Hiida mets) juures tekib seos hiiede (siin kandis just pärimuslikul kujul “hiiede” või “hiidede”, “hiite” on hilisem kirjakeelne variant) ja hiidudega ja Jüri arvates ongi hiie- ja hiiumaailm sügavuti vaadates üks ja sama asi. Otseselt küll hiidudest pärimusjutte sealkandist pole, samas kuulub hiidude hulka ka Vanapagan, kellel oma koobas karstialal olemas, ja üks veider lühike pärimusjutt räägib täitmatu isuga lapsest, kes kolm korda näinud Iida metsa kadumist.
Üks vana ja tuntud pärimusmotiiv on ka Iida linn, mis kunagi olnud maa alla vajunud ja taas kerkivat siis, kui eestlased vabaks saavad. Jüri sõnul küll ei tasu niivõrd otsida Iida linna kui füüsilist kohta, kui proovida tajuda Iida linna vaimset mõõdet. Palju on ka jutte Iida linna tuledest ja need sarnanevad väga tänapäevaste UFO-juttudega, millest osa on hirmutavad. Kuid siingi leidis Jüri seose vaimumaailmaga.
“Maastik on meelepeegel, suheldes inimesega selles keeles, mida inimene oskab. Maastik peegeldab inimesele neid tähendusmustreid, vaimuseisundeid ja olekuid, milles inimene ise viibib.” See, kuidas koht meiega käitub ja kõneleb, sõltub paljuski ka sellest, kuidas ja kellega sinna minnakse, milline on häälestatus ja kui avatud on me meel.
Loengu lõpetuseks läksimegi Iida urkeid avastama, giidiks Iida talu perenaine isiklikult. Lühikese jalutuskäigu jooksul kogunes juurde uusi lugusid ja päris palju uut said teada ka need, kelle jaoks koopad juba tuttavad olid, kuid end jälle uuest küljest näitasid.
