Alates märtsikuust on Juuru piirkonna koordinaator olnud 27-aastane Marek Mutli. Psühholoogia haridusega noormees on pärast ilmas ringi rändamist otsustanud vähemalt mõneks ajaks paikseks jääda.
Pärast haldusreformi korraldati ümber valdade tööjaotus, moodustati osavallakogud ja loodi uued ametikohad. Raikküla, Kaiu ja Juuru kuuluvad haldusreformi järel Rapla valla haldusalasse ning nendes paikkondades tegutsevad nüüd vallavalitsuste asemel teenuskeskused ja vallavanemate asemel piirkonna koordinaatorid.
Juuru endise vallamaja ruumides, kus praegu tegutseb teenuskeskus, tervitab meid Marek Mutli uhkes üksinduses. Suvi on puhkuste aeg, kuid see maja on ka muul ajal üsna vaikne. Nimelt töötab teenuskeskuses lisaks piirkonna koordinaatorile alaliselt üksnes sotsiaaltöötaja. Ja osa hoone ruume kasutab Mahtra talurahvamuuseum.
Mutli on küll noor, kuid kogenud ja näinud rohkem, kui mõni inimene terve elu jooksul. Pärast keskkooli suundus ta Austraaliasse, et seal ligi aasta reisida ja tööd teha. Seejärel naasis kodumaale ning asus õppima Tallinna Ülikoolis psühholoogiat. „Mind huvitas see ja kuna ma ei olnud päris kindel, mida teha tahan, siis psühholoogia on suhteliselt laiapõhjaline valdkond, mis annab hea toetuspinna ükskõik mis erialal töötades ega sea kindlaid piire,” selgitab ta.
Ka ülikooliõpingute ajal ei tihanud reisipisikuga noormees üksnes kodumaal end mugavalt tunda ning reisis noorte seas küllaltki populaarse Southwestern Advantage programmi kaudu Ameerika Ühendriikidesse, et seal kolm kuud raamatuid müüa. Mutli sõnul on ta üks nendest, kellel müügitöö nii hästi ei edenenud. Sellegipoolest on ta kogemusega rahul, kirjeldades, kuidas ukselt uksele käimisega õnnestus lähedalt tutvust teha ameeriklaste eluoluga, mis kohati erines väga meie omast.
Näiteks tervitati teda kord uksel relvaga. Mutli muigab seda rääkides ning nendib, et hirmu tekitas see olukord küll, kuid päris laskma siiski keegi ei hakanud. „Sealt tuli julgust ja sitkust,” on Mutli kindel. Lisaks huvitavate uute olukordadega silmitsi seismisele oli vaja toime tulla ka olukorras, mil pärast pikka ja võib-olla tulutut päeva tuli sundida end järgmisel päeval uuesti tööd tegema.
Ülikooliõpingute lõppedes läbis Mutli ajateenistusse ning kui seegi oli selja taga, otsustas ta naasta Austraaliasse, et avarat maad nüüd teisest küljest avastada. Reisides ja töötades veetis ta seal veel ühe aasta. Mõned kuud kodumaal olnud, ilma erilise plaanita edasiseks, pakkus hea tuttav välja, et ta võiks kandideerida Juuru piirkonna koordinaatoriks. Mutli otsustas proovida, läbis konkursi ja osutus valituks.
Psühholoogi tööd Mutli enda jaoks otseselt välistanud ei ole, kuid tõdeb, et üksnes bakalaureusekraadiga seda teha ei saakski. Ta leiab, et psühholoogiaalased teadmised tulevad kasuks igal ametikohal, iseäranis sellistel, kus tuleb inimestega pidevalt suhelda, nendega läbirääkimisi pidada, püüda neid mõista. „Selle koha pealt kõik klapib,” tõdeb ta piirkonna koordinaatorina.
Raplast pärit Marek Mutli Juuru paikkonnaga lähedalt tuttav ei olnud ning tõdeb, et alguses oleks tal selle võrra lihtsam olnud, kui ta Juuru eluolu oleks juba varem teadnud. Seni on Mutli sõnul suurem töö olnud enese kurssi viimine, kuna tegevusvaldkond on tema jaoks üdini uus. Ta on end tutvustanud, võtnud inimestega ühendust ja loonud kontakte.
Osa tööst moodustab ka vallavalitsuse liikme roll ning oma piirkonna huvide esindamine vallavalitsuses, töö põhisisu on vahendada informatsiooni oma piirkonna ja vallavalitsuse vahel. „Töö on põnev,” ütleb Mutli reipalt. Igal teisipäeval ja neljapäeval on teenuskeskuses vastuvõtupäevad, mil inimesed võivad tulla oma muresid kurtma. Enamik eelistab siiski telefoni teel või meilitsi asjaajamist, nendib Mutli.
Mured on inimestel väga erinevat laadi. Ta toob näitena, et vahel on vaja abi dokumentide ja tõenditega, vahel pärimisega seotud küsimustega ja vahel hoopis ehitusega seonduvaga. Abi osutamiseks suhtleb Mutli valla vastava spetsialistiga ja annab kodanikule info edasi.
Vallavalitsuse noore liikme jaoks on huvitav osaleda igal esmaspäeval Raplas vallavalitsuse istungitel, kus arutatakse sageli ka laiemahaardelisi küsimusi. See annab võimaluse olla asjadega hästi kursis. Kaasa rääkimise osas tõdeb Mutli, et on esialgu tagasihoidlik olnud, kuid ütleb, et õpib iga päev juurde ning ajapikku saab ka julgemalt oma sõna sekka öelda.
Napilt viis kuud ametis olnud Mutli veel öelda ei oska, kas see ametikoht võiks olla tema jaoks õige veel mitmeteks aastateks. On alles algusaeg, eriti, kui arvestada, et vahepeal tuli tööd teha eriolukorra ajal, mis kahtlemata pärssis sisseelamise protsessi. Ametnikueluga on Mutli enda sõnutsi siiski kohanenud. Aga reisimispisik ei ole temas kuhugi kadunud, kuid esialgu on plaanis ette võtta lühemaid puhkusereise. Lisaks välismaal elamisele on ta ka palju niisama ringi rännanud kõikjal Euroopas. Tema üks hobi on näiteks lumelauasõit, mida ta eelistab harrastada mägisematel aladel kui seda on Eesti.
Austraaliast naastes tajub Mutli, et Eesti on küll väiksem, kuid ei mõju siiski kammitsevalt. Ta ütleb naerdes, et kui Austraalias elades sai ühest piirkonnast küllalt, sai sõita 1000 kilomeetrit edasi, elada seal natuke ja siis jälle edasi sõita, aga Eestis päris nii ei saa. „Mingi aeg peab rahulikult ka võtma, ei saa lõputult reisida,” ütleb ta ning lisab siis: „Ma tahaksin sisulist tööd ka natukene teha.”
Mutli kaalub ka edasi õppimise võimalusi ning näeb end tulevikus personalijuhtimises kraadi omandamas, kuna selles valdkonnas saab edukalt rakendada juba olemasolevaid psühholoogia teadmisi ning samal ajal arendada juhtimise osa.
