Euroopa jalkaturniiri lõppvaatus kujunes dramaatiliseks. Ilm oli lämbe, kuuma ligi 30 kraadi. Pallikupli alla oli saabunud loendamatu hulk parme ja enam-vähem kogetav hulk fanaatikuid. Kaamerasilma eest tuiskas alatasa mööda võitlusvalmis sumistajaid.
Korraga oli imemees Portugalist Ronaldo pikali. Ja tema nina peale lendas näljane vereimeja. Eesti raadiopoisid arvasid, et see ei ole juhuslik. Nii oligi. Sitikas sisistas küllap nii: lase jalga platsilt, muidu läheb sinu meeskonnal sandisti. Nagu sinul põlvega. No see oli selgelt näha, et Ronaldo sai vihjest aru. Ta laskis end plastkastis areeni taha viia. Pallitargad mikrofoni taga posisid, et nüüd läheb punasärklastel haprasti.
Viie minuti pärast oli selge, et ilusa poisi lahkumine pani meeskonna hoopistükkis teistmoodi, ühtsemalt tegutsema. Väljal ei pidanud enam otsima, kus Staar seisab, et talle pall saata. Sest just tema oli see, kes pidi mängu ära tegema. Sellise lummuse oli kujundanud meedia ja enamik uskus, et nii lähebki.
Selle koha peal sai mul villand Eesti mikrofonihoidjate lõppematust jutuvadast, keerasin hääle maha ja nautisin üsna keskpärast mängu. Tundus, et prantslastel on aega küll, pall veeres keskväljakul, oodati surmkindla võimaluse avanemist. Võimalusi ju oli, aga polnud Prantsusmaa päev. Ning lisaaja lõpus tegi noor äsja platsile saadetud Portugali poiss ootamatust kauglöögist võiduvärava.
Nüüd tuli väljakule taas Ronaldo. Kuna naispublik oli temast puudust tundnud, rebis ta särgi seljast ja lonkas siira naeratusega platsi ääres ringi. On ikka võimas ja ilus mees küll. Seda nautis ta ise ka.
Sotsiaalmeedias on juttu olnud, et parmud platsil on hübriidsõja uusim vorm. Tea, kas ISISe mehed või keegi võimsam on selle taga.
Mul on Portugali üle hea meel. Olen seal käinud ja soovitan seda kaunist maad külastada. Jalgpalli kõrval on kuulus ka ainulaadne fado laulmise traditsioon. Ja kergejõustikus sai mõnigi portugallane poodiumikoha.
Märt Kubo
