Esimene aasta aiapidajana

Mulle tundub, et rahuldustpakkuva elu üks saladusi on pidev areng. See on võime elada uudishimulike silmadega ja avastada pidevalt midagi uut. Ma ei usu, et see peab ilmtingimata tähendama koolitusi ja loenguid. Ma arvan, et see võib niisama hästi olla huvi ka kõige lihtsamate asjade vastu, mida ise proovida tahaks.
Sel kevadel tuli mul mõte enda päris esimene peenar teha. Olen terve elu saanud nautida oma pere peenramaal kasvanud porgandeid ja kartuleid ning kasvuhoones valminud tomateid. Ma polnud lihtsalt kunagi nende kasvamise vastu suurt huvi tundnud ega sellele kuigi palju kaasa aidanud. Pigem on mul lapsepõlvest meeles, kui kohutavalt tüütu oli neid peenraid rohida.
Sel kevadel tahtsin aga ise proovida. Mõte pani silma särama ja paar kuud olin täielikult aianduse lainel. Sai loetud raamatuid, uuritud internetisügavusi, vaadatud videosid ja küsitletud kogemustega aiapidajaid. See on see osa, mida ma alati naudin. See tunne, et tahaks aina enam ja enam millegi kohta teada ja päevas pole lihtsalt piisavalt aega, et kõike pakutavat endasse ahmida.
Pisut targemaks saanuna sai valmis meisterdatud moodne kõrgpeenar. Otsustasin ühe mõnusa Tootsi peenra kasuks. Kahtlustan, et oleks pisut igavaks kiskunud, kui kogu mu peenar oleks ainult porganditest või kaalikatest koosnenud. Nii sai maha porgandeid, peete, kaalikaid, kurke, herneid, maitsetaimi, sibulat ja palju muud.
Kogu protsess on olnud äärmiselt huvitav. Leidsin end pidevalt peenra ääres taimelapsukeste esimesi lehekesi otsimas ja hoolsalt iga umbrohupojukest välja tõmbamas. Oli taimi, kes minu hoolsa, kuid pisut kogenematu käe all kõigest hoolimata võimsaks kasvasid. Ja ka neid, kellelt ma suurt saaki ei saanud. Näiteks kaalikalehtedest jäid alles sisuliselt ainult rootsud. Kes mu kaalikaid sedasi kiusasid, ma täpselt ei teagi. Porgandid ja peedid kasvasid aga ilusaks ja rammusaks. Petersellipõõsas on nõnda uhke, et sealt saab sügavkülma varusid terveks talveks. Pole midagi mõnusamat, kui oma peenrast välja tõmmatud porgand kohe seal samas mullast puhtaks pesta ja nahka panna. Igasugustest mürkidest vaba, üleni oma ja imemaitsev.
Kogu oma väikese aiakogemuse juures pean aga kõige väärtuslikumaks just elevust ja soovi õppida, mis see minus tekitas. Kindlasti on need minu avastatud aiandusega seotud teadmised paljudele iseenesestmõistetavad ja pole mainimist väärt. Ise aga tunnen, et ammutasin ühes valdkonnas märkimisväärselt uusi teadmisi ja sain selle kõik veel omal nahal ära proovida. Ja kui mitte midagi muud, siis mõjub näppude mulda pistmine kummaliselt rahustavalt.
Alustasin ühe peenraga just selle mõttega, et ehk raugeb mu huvi esimese kuuga ja kole tüütu oleks neid mullakuhilaid järgmisel aastal jälle laiali ajama hakata.
Õnneks nii ei läinud ja pigem on mure selles, et nüüd painab mind mõte kasvuhoonest ja mustikapeenrast ja karusmarjadest ja maasikatest ja…