Igal sügisel oktoobrikuu esimesel laupäeval toimub traditsiooniline Velise laat. 20. Velise laada puhul kinkis ilmataat laadalistele kauni päikselise sügisilma.
Ei ole sugugi juhuslik, et Velise sügislaat on kestnud juba kaks aastakümmet. Kohtumise aega ja kohta teadupärast ei muudeta. Kõik, kes on korra sattunud käima, jäävadki seda tegema. Tegelikult inimesed suisa ootavad pikisilmi, et kirju sügise saabudes läheneks taas oktoobrikuu ja saab Velisele minna.
Sel korral ilmaga väga vedas. Päike soojendas põski ja laotas kuldse teki üle puulatvade kogu päeva vältel. Kollaste lehtede sajus said nii varajasemad kui ka veel viimasedki kauplejad ja niisama ringiuitajad laadaplatsil aega veeta.
Oli see siis ilm, mis inimesed välja ajas, või suur ootus jälle kokku saada, täpselt ei tea, aga inimesi oli Velisele tulnud väga palju. Autosid parkis teede ääres ja parklates, laada ala oli suurem, kui mäletan mõnest eelnevast aastast ja rahvas liikus õlg õla kõrval, sest hajutamiseks ruumi suurt ei olnud.
Inimesi oli kokku tulnud igas vanuses. Eks igaüks märkab ikka rohkem endasuguseid, aga minu silm täheldas väga palju lapsevanemaid ja vanavanemaid väikeste lastega. Soe õhk meelitas nii suuremad kui ka väiksemad jäätist ostma ning õhupalle lennutama. Õnnelikele peredele on Velise laat kogupereüritus, millest saavad osa nii pesamunad kui ka vanaisad.
Igaüks läheb laadale, otsides silmadega seda, mille järele on tuldud. Ka minul oli plaan paigas, aga juhtus nii, et kohe esimeste kauplejate juurde jäin pidama ja sain korvi ka täis. Käsitsikootud mütsid, sallid ja kindad peaaegu olematute hindadega jõudsid minu sülle, lisaks huvitavad moosid, salatid ja küpsetised. Mis laadapäev see oleks, kui kohupiimakorpi süüa ei saa.
Kõiksugu käsitööesemete, taimede, vanakraami, puidunikerdiste, riiete, ehete, mänguasjade ja maiustuste kõrval leiab iga aasta üha enam oma koha laadaplatsil ka tervisetoode. Selgi korral sai tutvust tehtud enda jaoks uudistoodetega, mis praeguse aja trendidega kaasas käib ja utsitab inimesi täiustama oma toidulauda lisandite ja maitseainetega.
Loomulikult ei saa seejuures üle ega ümber meie oma kohalikest vitamiinipommidest ehk värsketest koduaia- ja metsasaadustest. Nii näiteks oli üks vaimukas kaupleja toonud müügile kodumaise koroonavaktsiini ehk värsked jõhvikad. Leidus aga ka kõike muud nagu astelpajumarju, priskeid õunu, kauneid kõrvitsaid, sibulaid, küüslauku jne.
Laadaringid tehtud, sai kehale kinnitust mõnusa sooja grillroaga, kõrvale rüüpeks koduõlut või sõõmu värsket mahla ning hetkeliseks lõõgastuseks võis üle rippsilla jalutada Kiigesaarele. Seal sai rõõmsalt õitsvate valgete margareetade vahele pingile istuda ja eemale jäänud mänglevat laadamelu nautida. Lastele pakuvad Velise laadal alati lusti trossisõit ja ponide paitamine ning nendega ratsutamine. Sel korral oli kohal lõbus karussell, kus sai end lasta viis minutit üles ja alla õõtsutada.
Masinahuviliste rõõmuks sõitis rahva vahel ringi ka üks põnev vanamoeline sõiduriist, millesarnaseid sai laadaplatsil ka lähemalt uudistada. Sel korral ei täheldanud, et oleks olnud tordioksjonit või tantsuetendusi, mida varasematel aastatel ikka näha oli saanud. Eks koroonaepideemia on sel aastal üritusi mõjutanud. Õnneks muul moel see siiski laadapäeval mitte kuidagi tunda ei andnud. Kõik külastajad lahkusid, näod naerul ja kotid-korvid pungil täis.
