Valter Uusberg
Markus Tõnissoni näitusel „Vaikelud“ Rütmani galeriis on natuke eksitav pealkiri. 14 maalist vaid neljal (kusjuures ühel neist pesitseb toolil kerratõmbunud kass) on natüürmordi tunnused – kompositsioon eluta esemetest. Samas teeb näituse just eriliseks see, et ülejäänud maalidel on kujutatud üsnagi elulisi tegelasi erinevates süžeedes.
Tegevused on siiski mingites faasides peatatud ja tuleb kunstnikuga nõustuda, et maalitud süžeed mõjuvad tõepoolest staatiliste vaikeludena.
Maali esimene ülesanne pole alati olla süžeeline ja midagi jutustada. Kui see on aga eesmärgiks seatud, peab autor valdama tervet kompleksi vormivõtteid, et lugu vaatajale avada. Sellistele maalidele ilmuvad tegelased. Milline on figuuride paigutus, kuidas on korraldatud ruum nende ümber, millised on kehaasendid, ilmed? Hea joonistusoskus ja ruumi kujutamise võime on siin elementaarsed. Markus Tõnisson on kindla käega joonistaja ja värvidega ruumi modelleerija. See ilmneb kõigis tema natüürmortides „Võru 109“, „Suve lõpp“, „Mõeldes Van Goghile“ ja „Kass“.
Viimane on minu meelest näituse elegantseim töö, millelt võib leida ka maali joonte suundade vahelise suurepärase tasakaalu – põrandalaudade sirged diagonaalid toovad tooli keerduvad vormid hästi esile. Vaikelude maalimist peetaksegi kunstnike elukestvaks stuudiumiks, et oma ruumitaju ja värvimeelt erksana hoida.
Selline treenitus lubab maalida lugusid. Need on Markus Tõnissonil otsesõnalised ja vihjelised. Maalil „Vaalapüüdjad“ kannavad näiteks kuus meest pea kohale tõstetud kätel merest välja suurt vaala. See on paarik maalile „Vanamees ja meri“, mõlemad teostatud sügavas tumesinises skaalas ja ajendiks rohkem maali hele-tume vormimäng kui süžee võimalik realistlikkus. Seevastu maalil „Koer ja Pavlov“ on stseen argisem. Esiplaanil istuvad seljaga vaataja poole kaks siluetti – koer ja läkiläkis mees, taamal loojanguline meri. Vihjamisi aimub suure demagoogilise ajastu pidulikku lõppu.
„Tööpäeva lõpp“ on jutustava maali musternäide. Stseen on üliargine. Selles antakse nappide, ent maaliliselt ja joonistuslikult tundlikult läbi töötatud üksikasjadega (tegelase nukker ilme, jalast võetud klounisaapad, lauale tõstetud sokkis jalad, napsipudel) edasi tühja ruumi ainsasse tugitooli vajunud klouni absoluutne üksindus.
Veelgi realistlikumalt on kujutatud maalil „Hirm“ trotuaari serval kokku vajunud tegelase selja taha müürile välja venivat tumedat varikuju. Talvises pargis vastu- ja allatuult liikuvate figuuride joonistuslik täpsus aitab sisse elada miniatuurse „Talve“ miljöösse, aga „Kaktuse“ reaaliad ärgitavad märkama tegelikkuses ette tulevaid kahemõttelisi vorme.
Näituse naelaks pean siiski maali „Anna õlu üle Ülo õla“. See on abstraktne, tugevalt läbikomponeeritud karkassile toetuv koloriidilt peenekoeline konstruktivistlik töö, millel ei puudu ka realistlikud elemendid – inimfiguuri ja näo detailid, joogiklaasid, pudelid. Bravuurne on maali pealkiri – harva kohtab nii suurt kokkulangevust töö mängulise visuaali ja pealkirja sõnamängu vahel. Tundub, et just selles laadis tasuks kunstnikul oma vaimukust ja võimekust edaspidigi proovile panna.
„Kass“ (2020)
„Vaalapüüdjad“ (2011)
„Koer ja Pavlov“ (2020)
„Anna õlu üle Ülo õla“.
„Tööpäeva lõpp“ (2020)
„Kaktus“ (2020)
