Lisaleht Rohelised Sõnumid: Suhtluskultuurist RMK, Kohila vallavalitsuse ja ühe külavanema näitel

Laura Välik, Raplamaa Loodushoiu MTÜ

Suhtlemine on omamoodi kultuur. Ladinakeelne sõna communicare, millest on sündinud ka sõna kommunikatsioon ehk suhtlemine, tähendab ühiseks tegema. Selle põhjal, kuidas osatakse mõtteid vahetades luua ühisosa ehk suhelda, saab aimu nii ühe inimese, kogukonna kui ka rahva kultuuritasemest. Kuid ka sellest, millise kultuuri kandjatena tahame rahvana edasi liikuda ja teistele rahvastele silma paista.

Milline on meie rahva tänane suhtluskultuuri tase? Just suhtlus kogukonna poolt valitud juhtide ja riigiaparaadi esindajatega annab sellele küsimusele märgilise tähendusega vastuse – neis peegeldub rahva suhtluskultuur.

Üraskiraie või kvaliteetpuidu raie?

22. aprillil ilmunud Kohila valla lehest võis lugeda RMK raieteadet, mis tundus vastuoluline. Raieteate pealkiri kõlas kurjakuulutavalt: RMK teatab üraskirüüstest tingitud erakorralisest raiest Sutlema külas. Mitte sugugi vähem kurjakuulutavalt ei kõlanud ka järgnev: Aegjärkne raie ei ole antud juhul otstarbekas, sest raiuda on mõistlik kvaliteetset, mitte juba riknenud, üraskitest kahjustatud puitu.

Kas raiuda sooviti üraskite poolt rüüstatud või rüüstamata metsa? Mida tähendab üraskiraie?

25.-26. juunil teostas RMK Sutlema metsas lageraie. 27. juunil jäädvustasime Raplamaa Loodushoiu MTÜ liikmete ja ühe külaelanikuga endises Sutlema metsas raielangi jagu fotosid kvaliteetpuidust, sh kaunid männid, vahtrad ja kased ehk puud, mida kuusekahjur ei ampsa ka kõige parema isu korral. Kuuse-kooreüraskit oli tegelikult tõrjutud männi enamusega metsas (Keskkonnaameti metsakaitseekspertiisi akt nr 10000004577).

2. juulil tunnistas RMK Raplamaa Loodushoiu MTÜ kommentaariumis, et tegu ei olnudki üraskiraie, vaid hariliku lageraiega, sest üraskitõrjed olevat peatatud kõikjal juba mai alguses. Kas üraskirüüste lageraied transformeerusid kõikjal kvaliteetpuidu lageraieteks?

Sõna jõud on suur

Tegelikult nimetati RMK kommentaaris Sutlema metsa raiet seisukorrajärgseks lageraieks, mitte harilikuks lageraieks. RMK armastab lisada lageraiete ette erinevaid sõnu. 22. aprilli raieteates kirjeldas RMK metsaülem Margus Emberg Sutlema metsa lageraiet sanitaar-lageraiena, kuid Eesti seadus sedasorti terminit ei tunne. 25. juunil teadis Keskkonnainspektsiooni inspektor mulle aga esimese hooga veendunult väita, et Sutlema metsas teostatakse hoopis sanitaarraiet, mitte lageraiet või isegi sanitaar-lageraiet. Natukese aja pärast helistas inspektor tagasi ja üritas selgitada, et tegu on siiski sanitaar-lageraiega. Üritasin omalt poolt selgitada, et sedasorti terminit seadus ei tunnista. Inspektor lubas asja uurida.

Mulle tundub, et lageraie ette lisatavad sõnad lõpptulemust kuigi palju ei muuda ja seega eelistan selguse mõttes jääda pelgalt sõna lageraie juurde, või lisada omapoolse vastuloominguna juurde sõna harilik – sest miskit erakordset tänapäeva Eesti metsamaastikul lageraies ei ole.

Kuidas on vastamiskultuuriga?

28. aprillil olime edastanud minu perekonna, kelle mets piirneb lageraiutud Sutlema metsaga, poolt RMK-le, Kohila vallavalitsusele ja Sutlema külavanemale täpsustavad küsimused. Küsisime näiteks seda, kuidas mõjutab lageraie metsa ökosüsteemi ja palusime viidata vastuses teadusartiklitele. Juhtisime tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohus on Białowieża metsa näitel tunnistanud, et üraski leviku takistamiseks ei ole tarvis teha sanitaarraiet (ammugi mitte lageraiet) ja uurisime, kas RMK tunneb ka teisi üraskivastaseid meetmeid peale lageraie. Kuid soovisime teada saada ka seda, kus plaanitakse kasutada Sutlema metsast raiutavat puitu.

21. mail edastasime RMK-le, Kohila vallavalitsusele ja Sutlema külavanemale Sutlema metsa lageraie vastase petitsiooni 94 inimese käsikirjas allkirjaga – ütlemata suur number väikeste külakogukondade kohta. Kõik kogutud Hageris, Sutlema metsast 1,5 km kaugusel.

Mitte üks kolmest adressaadist ei ole tänaseni vastanud meie küsimustele – mitte ühelegi küsimustest – ega petitsioonile. Petitsiooni kättesaamist ei ole ka kinnitatud.

Miks kogukonda ei kaasatud?

RMK ja vallavalitsus 18. mai kohtumisest kogukonda ei teavitanud ja seetõttu ei saanud meist keegi kohtumisel viibida. Tegemist on asumilähedase metsaga, kuid koroonaviirusest tingitud olukorra tõttu ei ole võimalik teavituskoosolekut korraldada. Nii seisis 22. aprillil avaldatud RMK raieteates.

Kui Eesti on hetkel välismaises ajakirjanduses tegemas teavitustööd sellest, kui tublilt töötas veebikohtumiste vahendusel terve koroonakriisis Eesti, siis tekib paratamatult mõte, et sarnast teavitustööd võiks teha ka riigisiseselt – et ka meie ametiasutused ja riigiettevõtted saaksid kodanikke kaasata. Kuid mööda ei tohiks minna ka õigeaegsest ja sisulisest vastamisest.

Aiast ja aiaaugust

Esimene kiri RMK-lt saabus minu postkasti 25. mail. Sutlema külas riigimetsa kvartalil WR121 eraldisel 1 asuv mets on majandatav mets. Sellega oli Margus Emberg RMK sisulise vastuse andnud. Punkt.

Tegelikult oli muidugi juttu ka sellest, et RMK järgib üldiselt seadusi ja juhindub teadlaste soovitustest. Et üraskikolle peab ekspertiisiakti kohaselt olema likvideeritud 15. juuniks…

Kas pole mitte huvitav, et RMK 2. juuli kommentaari kohaselt olevat üraskiraied peatatud mai alguses, kuid veel 25. mail saatis RMK välja kirja, milles väljendati kavatsust likvideerida üraskikolle? Või et raie, mis oleks pidanud ekspertiisiakti kohaselt olema lõpetatud hiljemalt 15. juuniks, teostati 25.-26. juunil?

Otsisin kirjast vastuseid ka meie küsimustele, kuid ei leidnud ainsatki. Kirjutasin 25. mail RMK-le, sh Aigar Kallasele, vastuskirja ja avaldasin lootust, et RMK leiab üles kompetentsi sisuliseks vastamiseks ehk meie poolt esitatud küsimustele vastamiseks.

Teine kiri RMK-lt saabus minu postkasti 15. juunil, pealkirjaks täiendavad selgitused. Kirjas seisis nõnda: andsime Teie asjakohastele küsimustele kokkuvõtlikud ja ammendavad vastusedmeie eelmises kirjas 25.05.2020 nr 3-1.1/1489. Selguse mõttes oli välja toodud ka eelmise kirja sisu: Sutlema külas riigimetsa kvartalil WR-121 eraldisel 1 asuv mets on tavaline majandatav tulundusmets.

15. juunil saatsin vastuskirja ja palusin täpsustada, millistele meie küsimustele oli RMK vastused andnud. RMK, sh Aigar Kallas ja Margus Emberg, ei ole seda tänase seisuga teinud.

Esimene kiri Kohila vallavanemalt Uku Torjuselt saabus minu postkasti 5. juunil. (30-päevane vastamistähtaeg oli möödunud, olin saatnud kirja vastava meeldetuletusega 3. juunil.) Kirjast selgus, et RMK oli metsa üle vaadanud Kohila vallavalitsuse kutsel, kuna kergteel olevat liiklemine kuivanud puude tõttu ohtlikuks muutunud. Peame oluliseks, et meie elukeskkonda ümbritsevad metsad, mis tihtipeale on ka rekreatsioonialadeks, oleksid ohutud.

Kirjutasin 6. juunil vallavanemale vastuskirja ja juhtisin tähelepanu asjaolule, et sügaval metsas teostatav lageraie jääb – sõna otseses mõttes – kaugele kergliiklusteel ohutuse tagamisest.

Teine kiri Kohila vallavanemalt Uku Torjuselt saabus minu postkasti 17. juunil. Kui soovite metsamajanduse teemal mõtteid vahetada, siis ootame Teid vallavalitsusse arutelule. Punkt. Oli kaunis selge, et ökoloogiast ei soovinud keegi rääkida – ikka majandusest, ikka majandusest.

Kuidagi ääretult veider, et otsustajad ei ole suutnud või soovinud eristada metsa ökoloogiat metsa majandamisest. Üks on ju aluseks teisele – majandus kukub kokku, kui ei suudeta tagada pikaajalist ökoloogilist tasakaalu. Rääkides aiast ehk ökoloogiast, pannakse vestlusele punkt aiaaugu ehk majandusega. Või arvatakse, et majandusmetsade puhul ei pea ökoloogilist aspekti tundma?

Kirjutasin 22. juuni vastuskirjas vallavanemale pikemalt ökoloogilisest aspektist ning juhtisin veel kord tähelepanu eelmisest kirjast õhku jäänud vastuoludele. Vastuolud on vastuse puudumise tõttu õhus tänaseni. (30-päevane vastamistähtaeg on taas möödunud!)

Sutlema külavanem Alar Haabma ei ole vastanud petitsioonile ega ühelegi e-kirjale.

28. aprillil RMK-le, Kohila vallavalitsusele ja Sutlema külavanemale edastatud küsimused on vastuseta tänaseni. Mõttekoht on hirmutav, kuid see tuleb püstitada: kas tänased otsustajad – antud juhul RMK, Kohila vallavalitsus ja Sutlema külavanem – ei pea endi kohuseks vastuvõetavate otsuste kodanikele põhjendamist, sh kogukonna inimeste küsimustele vastamist?

Külavanem kui kogukonna esindaja

Sutlema metsa lageraie teemalistes vestlustes on olnud veel üks huvitav aspekt:

Kuna kõnealuse raie kohta Teie kirjast uut informatsiooni ei lisandunud, tehakse raie plaanipäraselt, vastavalt kogukonna esindajaga raielangi ülevaatusel kokkulepitule. RMK Margus Embergi esimene kiri.

Koos kogukonna mandaati omava Sutlema külavanemaga, kelle oleme kutsunud esindama kogukonda, oleme kokku leppinud raie ja tööde teostamise tingimused. RMK Margus Embergi teine kiri.

RMK reageeris vallavalitsuse pöördumisele koheselt ning hindas olukorda metsaeraldisel, kaasates kaSutlema külavanemat. Kohila vallavanema Uku Torjuse esimene kiri.

Raie tingimused lepiti kokku nii kogukonda esindama kutsutud Sutlema külavanemaga kui ka Kohila vallavalitsuse esindajatega. RMK kommentaar Raplamaa Loodushoiu MTÜ postituse all.

Kogukonda esindab Sutlema külavanem Alar Haabma. RMK raieteade 22. aprillil ilmunud Kohila valla ajalehes.

Sutlema küla külavanem on seisukohal, et raie on vajalik. Keskkonnaameti vaideotsus.

Sutlema metsa lageraiet põhjendades on toetatud vastutusekoormat Sutlema külavanema õlule. Ja külavanem on olnud valmis seda koormat kandma: Sutlema külavanem Alar Haabma allkirjastas 5. mail külakogukonna nimelRMK ja Kohila vallavalitsuse esindajatega kokkuleppe, milles lepiti kokku Sutlema metsa lageraie tingimused.

Hea Sutlema kogukonna elanik, kas Sina teadsid, et külavanem andis Sinu nimel 5. mail allkirja? Sellist allkirja ei saa anda Alar Haabma kui eraisik, vaid tervet külakogukonda esindav ja kaasanud külavanem.

Keskkonnaameti vaideotsus – kuhu kadusid männid?

27. mail esitas Raplamaa Loodushoiu MTÜ Keskkonnaametile Sutlema metsa lageraiet lubava metsateatise vastu vaide, tuues välja ka eelpool nimetatud vastuolud. 10. juunil saabunud vaideotsuses oli kirjas nõnda: Raieliigi valimisel on Keskkonnaamet lisaks MKEs toodule arvestanud ka kohaliku kogukonna, kohaliku omavalitsuse ja RMK seisukohtadega.

Justkui surnud ring. Meile kui kohaliku kogukonna liikmetele kirjutati, et kohaliku kogukonna seisukohtadega arvestati. Aga mida teha vastuseta jäänud küsimuste ja petitsiooniga? Kes oli Keskkonnaameti silmis kohalik kogukond?

Keskkonnaamet ei rahuldanud Raplamaa Loodushoiu MTÜ vaiet. Vaideotsuse põhjendustes oli juttu üraskikolletest ja üraski elutsüklist – mis sest, et RMK sõnul ei teostatud üraskiraiet -, kuid tähelepanuta jäid vastuolud, nagu kvaliteetpuidu raie majanduslikel eesmärkidel. Veider oli ehk ka see, et kui veel 17. aprillil Keskkonnaameti Peeter Paunmaa koostatud metsakaitseekspertiisi (millele tugines metsateatis) kohaselt oli Sutlema metsas peapuuliigiks mänd, siis 10. juunil Keskkonnaameti Peeter Paunmaa koostatud vaideotsuse kohaselt oli Sutlema metsas peapuuliigiks hoopis kuusk, suisa 63% ulatuses. Kuhu kadusid Keskkonnaametil männid?

Mulle tundub, et kui annaksime igaühele õiguse ise otsustada selle üle, kas tema tegu oli väär või mitte, väheneks õigusrikkumiste arv Eesti riigis märkimisväärselt.

Kolm pead on ikka kolm pead

6. juulil saabus Keskkonnainspektsioonist Priit Langi vastus 25. juuni telefonikõnele, adressaatide hulgas olid lisaks minule ka Keskkonnaametist Peeter Paunmaa ja RMK-st Sven Soomets, kes allkirjastas 5. mail Sutlema metsa lageraie kokkuleppe Kohila vallavalitsuse ja Sutlema külavanemaga. Vastuskirjas oli taas juttu üraskiraiest hoolimata asjaolust, et RMK on juba korduvalt tunnistanud üraskitõrjetööde tühistamist mai alguses.

11. juulil saatsin vastuskirja, milles palusin adresseerida sisuliselt tähelepanuta jäetud vastuolusid. Märkisin omalt poolt adressaatide hulka samuti nii Keskkonnainspektsiooni, Sven Soometsa kui ka Peeter Paunmaa – kolm pead on ikka kolm pead.

10. augustil saabus viimane vastus Keskkonnainspektsioonilt, milles kinnitati, et Keskkonnainspektsiooni seisukohast võib erakorralise üraskiraiena reklaamitud lageraiet teostada ka hariliku lageraiena. Ürask on lihtsalt üks kaunis sõna lageraie väljakuulutamiseks.

Kokkuvõtteks

Kui tulla tagasi algusesse ja loo pealkirja juurde, võib öelda, et koos Sutlema metsaga kadusid nii RMK, Kohila vallavanema kui ka Sutlema külavanema vastused. Vastuolud jäid aga vaikuses õhku.

Viimane kiri Margus Embergilt saabus 15. juunil, kuid veel 7. juulil heitis Emberg Raplamaa Sõnumite arvamusloos mulle muuhulgas ette seda, et ühte külateele langenud puud isiklikult saega eemaldamas ei käinud. Soovitan lugeda – üks näide RMK-s tehtavast tööst. Kas sedasorti huupi vehkiva arvamusloo asemel ei oleks võinud hoopis meie küsimustele vastata?

RMK Aigar Kallase – kellele samuti kirjad edastasin – juhatuse liikme tasu oli aastal 2019 ühe kuu kohta enam kui 10 000 eurot Eesti metsa. Kuid selle tasu eest ei suudeta tagada asutusesiseselt pädevust pakkuda riigimetsa omanikele ehk kohalikele kogukondadele sisulist kaasamist. Kus on meie vastused ja kuhu läks Sutlema mets?

Viimane kiri Kohila vallavanemalt Uku Torjuselt saabus 17. juunil. Igal omavalitsusel lasub kohustus põhjendada vastuvõetud otsuseid kogukonnale, põhjendused peavad sealjuures olema sisult veenvad. Millistel alustel toetas Kohila vallavalitsus Sutlema metsa lageraiet?

Sutlema külavanemalt Alar Haabmalt ei ole saabunud ühtegi vastust. Külavanem, kes ei kaasa kogukonda, ei esinda kogukonda.

Nii RMK kui ka Kohila vallavalitsus on meie kirjavahetuse olemuse tõttu olnud teadlikud sellest, et Sutlema külavanem ei kaasanud ega esindanud Sutlema metsa lageraie küsimuses tervet külakogukonda. 94 allkirja on siinkandis hiigelsuur number!

Kuidas juhitakse muutusi ühiskonnas, kui oma kogukonna inimesi otsustusprotsessidesse ei kaasata? Kes on juht ilma kaasamiseta? Riigiaparaat rahamasina teenistuses? Kus on vastus meie petitsioonile?

Kuidas edasi?

Sutlema metsa kadunud puude varjudest jäi õige kõledalt kõlama küsimus: kas vaikuses ja ilma ühiseks tegemata saab üldse rääkida suhtluskultuurist?

Sel aastal läks Sutlemast üks mets. Aga Sutlema kandis on tavalist majandatavat tulundusmetsa veel küll. Järgmisel aastal teine, ülejärgmisel kolmas mets? Aastad ja metsad kaovad praegu õige ruttu, aga tõeline mets koos liigirikkusega taastub võib-olla kakssada aastat – puud saab asemele istutada, aga metsa mitte!

Kuidas vaatame siit edasi otsa metsaelanikele ja tulevastele inimpõlvedele? Vaikides ja kõrvalt vaadates? Kogukondadest mööda minnes ja oma tahtmist läbi surudes? Või ühiseks tehes?

Sutlema metsa ümbritsevad kogukonnad ja petitsiooni allkirjastanud väärivad täna vabandust. Ka vigade tunnistamine ja vabandamine on osa suhtluskultuurist – ühiseks tegemisest, et ühiselt edasi minna.

Milline on meie rahva tänane suhtluskultuuri tase? Kui hästi suudame mõtteid vahetades luua kogukondades ühisosa? Vastata ja mõista sisuliselt?

Arvan, et nendele küsimustele vastamine on täna meist igaühe roll! Sest mitte kuidagi ei tahaks öelda, et Eesti rahva suhtluskultuurist on harvesteriga üle sõidetud.